Minu elu lugu

Ma olen õnnelik

2012-02-09T21:56:00.003+02:00

Olen juba väga pikka aega tundnud, et olen nii õnnelik.
Alul kartsin seda välja öelda. Kartsin nii isegi mõelda. Öeldakse ju, et pill tuleb pika ilu peale. Ent öeldakse ka, et hirm toob ligi hirmu, kartus tirib kardetavat, seega pole mingit põhjust karta. Olen õnnelik ja jagan seda kõigiga, olles seeläbi veel õnnelikum!

Milles minu õnn väljendub?

Lastes. Mu viie aastane poeg ja kümne aastane tütar on imelised olevused. Poen õhtuti tihti juba varakult oma läpakaga voodisse koolitöid tegema või ühistu aruandeid koostama või mõnd tööasja lõpetama ja siis ühtäkki on nad minu juures. Ei küsi midagi, ei sega kuidagi. Lihtsalt poevad mulle külje alla, ühel kaasas paar mänguvidinat, teisel raamat või märkmik. Nad lihtsalt on. Tegelevad oma asjadega. Ja mind sugugi ei häiri, et hetkel, mil pean midagi vajalikku tehtud saama, on need pudinad mulle siblivateks seltsilisteks.
Või teen süüa ja tütar räägib õhinal oma tantsutrennist. Ma tean, et kui mu muidu toriseva ilmega ja terava ütlemisega varateismeline hakkab äkitselt ohjeldamatult lobisema, siis on ta õnnelik. Just need hetked on mõnusad. Siis ma ei sega teda, vaid kuulan. Ta on tark ja armas ja ilus.
Või pikutan ma diivanil. Kohe, kohe tuleb väikemees tekiga, paneb mõne lemmik DVD ja poeb kaissu. Mina uinun ja tema vaatab seni multikat ja krutib minu juukseid. Kui küsida väikemehelt õnneliku ohkega, et kuidas ma sind küll endale sain, siis vastab ta alati ühtemoodi: "Ma ootasin taevas ja siis kukkusin su kõhtu!" :-)

Mehes. Oleme Põhhiga koos olnud juba neliteist aastat. Ja ei mingeid tüdimuse märke. Eks meil ole alati olnud ka tülisid, kuid miski pole seni veel nii valesti, et kõik otsa saaks.

Lähedastes inimestes. Mul on lisaks oma nelja-liikmelisele perekonnale tore lähiinimeste ring. Mul on armas ämm, kellega lobiseme vahel maailma ilust ja valust, olles suuresti sama meelt. Mul on tädi, kellega ikka "maailma parandame" ja kokku kõige targemad oleme. Mul on sõbranna, kellele saab alati loota ja kellega kunagi jutt otsa ei lõppe. Mul on sugulased ja sõbrad, kelleta elu oleks tühi ja värvitu. Ehkki ma peaaegu ei kohtugi kellegagi, tean ma siiski, et nad kõik on minu jaoks olemas.

Töös ja kolleegides. Ma nii väga naudin oma tööd. Eelkõige oma töötajate pärast. Kes teab, ehk on nii sügavalt empaatiline ning magus-piprase huumorisoonega kollektiiv kujunenud just nõnda, et inimesed, keda päevast-päeva aidata püüame, sunnivad meid elu pahupoolt lähedalt nägema ja mõistma ning olema seeläbi suuremeelsemad. Igal juhul on inimesed need, kelle pärast igal hommikul tööle soovin minna. Ja mitte ainult. Mu töö on huvitav, hariv, pingutust nõudev. Ükski päev ei ole eelnevaga sarnane, puudub rutiin. On vaid võimalus midagi tähtsat ja suurt ära teha.Iga päev. Rääkida kaasa elumuutvatel teemadel.

Õppimises. Ma tohutult naudin õppimist. Hiljuti lõppes eksamisess. Nii hea oli saada premeeritud pingutuse eest, mida pere ja töö kõrvalt õppimine nõuab. Kõige enam rõõmu tegi majandusmateematika eksami tulemus 94 % sajast. Uhke, uhke, uhke. On imeline tunne õppida iseendale. Seade eesmärke, täita neid. Olla enda üle uhke. Ma ei õpi kellegi teise jaoks ning mulle ei ole vaja kellegi teise kiitust. Olen viimase kahe aasta jooksul avastanud enesest tohutud jõu-, tarkuse ja suutlikkuse varud. Ja ambitsioonikuse. Huvitav, kuhu see kõik mind lõpuks viib?

Kodus. Minu koduke on tilluke, kuid ta oma armas minule.

Kõik need asjad teevad mu õnnelikuks iga päev. Mis sest, et vahel on nii raske, et tõustagi ei jõua ning väsimus surub maadligi.

Eile oli minu 33. sünnipäev. Igal aastal imestan, et enam ilusam ja meeldejäävam ei saa see päev olla ja iga järgnev on jälle ilusam kui eelmine.
Ja mitte sünnipäevast kantud eufooria ei pane mind nii nõretavalt kirjutama.
:-)

Viikend SPA-s

2012-02-05T22:54:00.001+02:00

Üle väga pika aja võtsime aega iseendile. Broneerisin kohad juba jaanuari alguses ning 3. veebruariks pidin vaid jälgima, et kõik asjaosalised terved oleks. Ja napilt läks! Enne reedet olin mina ja mõlemad lapsed pea kaks nädalat hullumeelse köha ja nohu ja kurguvaluga tõbised.

Aga viikend oli mõnus. Reedest pühapäevani Pärnu Terviseparadiisis. Käisime seal viimati viie aasta eest.

Meie kahest toast koosnev mugav peresviit pakkus eriti suurt naudingut tütretibule: oma vannituba, oma telekas, oma uksekaart ;-)

Nautisime protseduure ja söögikordi ja loomulikult veeparki, kus tegime ka mõned julljulgemad trikid. Nimelt ei suutnud Põhh uskuda, et ma julgen vette hüpata 4 m kõrgusel asuvalt platvormilt. Pidin talle seda siis tõestama. Mõnus oli. Kohe tundsin, kuidas hüpates adrenaliin möllas. Lõpuks ei suutnud Põhh kehvem olla ning hüppas samuti mõned korrad. Mõnus!

Bowlingus avastasime, et meie lapsed on vahvad tegijad, kes panid meile kohati pika puuga ära. Mõlemad.

Mõõõõnus!

Külm, külm, külm!

2012-02-05T22:33:00.002+02:00

See väike tomp seal tumba peal on minu pisike pojake, kes leidmata soojemat kohta kui köetud ahju vastas, uinus äkitselt kella-viie-unne.

Olime viikendil kodust ära ning ehkki olime teatava intervalliga jätnud küdema kaks väikest õliradiaatorit, ei asendanud see puuküttega majas asendamatut ahjusoojust. Naastes oma jääst elamisse hakkasime kohe usinalt ahjusid kütma, kuid soojaks pole veel läinudki, ehkki hommikust on saanud hiline õhtu. Kõige lõpuks avastasime, et ehkki köögist, WC potist ning vannitoa kraanist vett tuleb, ei tule seda parema tahtmisegi peale duššist. Ehk siis viimane rivist väljas ja torud jääs. Vana puumaja asi! Ei ole mingeid kindla süsteemiga konstrueeritud torustikke ning püstakuid. Igaühel oma torustik, tehtud nii hästi kui osatud.

Ei meeldi, ei meeldi, ei meeldi mulle see talv ja külm ja lumi ja jää! Mulle ei ole talv kunagi meeldinud kui ehk kolm päeva välja arvatud. Mulle ei meeldi külm! Tahan sooja!

Päkapikuaeg

2011-12-06T22:33:00.001+02:00

Fotol Inku joonistatud jõulukaartidele kleebitavad motiivid.

Päkapikuaeg ongi käes. Nagu ikka, on detsembri kuu täis vahvaid tegemisi: kingikoti täitmine, jõulukaartide meisterdamine, lumehelveste lõikamine.

Minu jaoks on aga osa päkapikunduse toredusest äkitselt kadunud. See, et Inku teab päkapikutõde on omamoodi kurb ja kuidagi lõplik. Nädalavahetusel küsis sugulane, et kas tõe avaldamine oli ikka hädavajalik. Mulle tundus, et oli. Ühelt poolt minu sisemine sund, kuna lapse küsimused olid järjest otsekohesemad ning minu jaoks muutus ühel hetkel täiesti vastuvõetamatuks talle mingi "mulli" ajamine, teisalt aga see pidev kurb jutt: "Emme onju päkapikud ja jõuluvana on päriselt olemas? Aga miks siis koolis neid, kes usuvad, noritakse ja naerdakse ja öeldakse, et teie issiga oletegi need, kes kingitused ostavad...?". Mulle tundus, et rääkimine oli õige tegu. Ning ka Grete ei ole enam õnnetu. On hoopis elevil, et tema ise saab nüüd ka pakke teha ja ette valmistada ja tegutseda.

Aga minu sees on äkitselt miski katki. Ehkki poja jaoks on ju kõik endiselt tore ja müstiline. Pean kuidagi leidma endas tahtmist sama kaua mässata ka väikemehe "muinasjutu" nimel.

Kuid detsembri kuu meeldib mulle siiski. Mulle meeldib planeerida ja näha, mis kõik ühte kuusse ära mahub. Tegin perele detsembri kuu tegemiste ajakava, kuhu kirjutasime iga pereliikme tegemised. Pea igale päevale mahutus midagi tähtsat.

Juba on toimunud üks jõulupidu ning Väikevenna laulukoori "Pähklipureja" etendus ning proovid, ehkki kuti haiguse tõttu jõudsimegi vaid peaproovi. Samuti oli viikendil minu toreda äia pidulik sünnipäevapidu.

Peatselt tulekul Inku koolikontsert ning tantsuetendus, väikemehe jõuupidu lasteaias ning päkapikuhommik laulutunnis. Detsembrisse mahub veel üks koolisess, tohutul hulgal õppimist, üks eksam, intensiivne sebimine tööjuures ning loomulikult traditsiooniline pipakaõhtu koos Kristi ja Mikuga. Ah jaa, siis veel üks ooperietendus sõbrannaga.

Jõuluõhtu veedame sel korral kallite sugulastega, kellega juba eelmisel aastal, kohe peale jõule kokku leppisime, et järgmise aasta jõulud veedame kindlasti ühiselt, vältimaks eelmise aasta hingepisaraid ja sisemist nukrust, mis meid erinevates paikades olles üheaegselt ning samadel põhjustel tabasid.

Jõulu esimesel pühal sõidame aga teiste väga kallite sugulaste juurde Lõuna-Eestisse. Sinna igatsen ma väga minna.

Ning terve nädal puhkust mahub minu detsembri kuu plaanidesse.

Aga peatselt kirjutan kõigest järjekorras.

Imelist Jõuluaega, kallid blogisõbrad!

Minu isa

2011-11-12T00:06:00.003+02:00

Kirjutan täna oma isast, sest saabumas on isadepäev :-)

Minu isa on muhe 52-aastane mees. Ta on minust peaaegu täpselt 20-aastat vanem. Veevalaja nagu minagi. Üks isa tore sõbranna on alati öelnud, et veevalajad on parim osa inimkonnast. Just tähtkuju on peamine märksõna mis meenub, kui isale mõtlen. Järelikult on see miski, mis on olnud meid ühendavaks teemaks meie elus.

Kirjutan natuke siit ja natuke sealt.

- Isa on alati unistanud, et peame oma juubeleid suurelt ja koos. Ma ei mäleta, et see väga suurejooneliselt kordagi ette oleks võetud, kuid pidamata pole ka kordagi jäänud. Järgmine võimalus on 55/35. Teeme ära!

- Oleme paljuski sarnased. Armastame häid filme, pekist sealiha ja valju muusikat.

- Isal oli nooruses tohutu vinüülplaatide kogu. Kõikvõimalik muusika. Me vennaga tohutult armastasime neid plaate kuulata. Lõputult. Muusikaplaatide hulgas oli ka palju muinasjutu plaate ning Eino Baskini naljadega plaat. Tänini on detailselt meeles see "... mis sa sisised valge hiir ..."-lugu. Isa ei lubanud plaate rikkuda, mis tähendas, et tegelikult poleks me tohtinud neid omapäi kuulatagi. Kuid kuulasime ikka. Ma ei teagi, mis sest plaadikogust tänaseks saanud on. Loodan, et see on kuskil siiski alles ning mul avaneb kunagi veel võimalus koos isaga neid plaate kuulata.

- Veel oli isal suur mudelautode kogu. Mitte ainult tavalised Žigulid ja Moskvitšid vaid kõikvõimalikud kallurid, pikapid ja Volgad seisid riiulil hoolikalt sätituna teineteise kõrval. Isa suutis autokogu säilitada just täpselt senikaua, kuni vend oli piisavalt marakratt, et ulatuda kõrge kapi pealt tooli peal turnides autosid salaja võtma.

- Ka isa margikogu oli muljetavadav. Mulle hirmsasti meeldis tohutuid margialbumeid lapata, sest seal oli palju väga ilusaid looduse ja loomadega marke. Ent ka margikogu on tänaseks päevaks kadunud minevikukurdudesse ning unustusehõlma.

- Armastasin väiksena pühapäevahommikuid, mil isa pani vinüülplaadi nõela alla, keeras heli väga valjuks, tegi akna lahti ning hakkas koristama. Utsitas meidki koristama. Ikka põhjalikult. Kasvasin suureks, kuid koristusharjumus jäi - teen samuti alati akna lahti, panen muusika üürgama ja koristan. Mõnus.

- Isa seiklusjanu on teda elu jooksul ikka ja alati erinevatesse sekeldustesse tirinud. Nii näiteks viis ta kord mind, venda ja vanavanaema metsa seenele. Loomulikult polnud tal ühel hetkel õrna aimugi, kus me oleme, kuidas me sealt ära saame ning KUS on seened. Ronisime tol korral läbi võsa, üle okastraataia, sumpasime läbi heinamaa. Ei mingit metsa. Mul on tunne, et see oli minu elu viimane seenelkäik. Ausalt.

- Noore mehena oli mu isa seikleja ning paras Nipernaadi. Tema paljudest seiklustest pole ilmselt paslik rääkida, ent väärib märkimist, et ma tean nendest.

- Erinevatel kurbadel põhjustel oli meie suhtluses palju aastaid tükk tühja maad. Ehk umbes kümme aastat.

- Mu isa ja ema on olnud mulle alati rohkem sõbrad ja head kaaslased kui ranged vanemad. Olen mõlemaga saanud arutada absoluutselt igat teemat. Haruldane juhus? Ma tean. Olen varemgi maininud, et vanemad pole mind kasvatanud, olen kasvanud ise. Ja kuna ma endale praegu väga meeldin, siis järelikult pole mul vanematele sel teemal suurt midagi ka ette heita.

- Minu isa on inimene, kes on mulle väga kallis. Mul on hea meel, et vaatamata sellele, et enam pole ei ema ega venda, on mul isa. Päris oma isa. Soovin, et ta oleks õnnelik ja rahul. Et kord saabuks aeg, mil kõik tema soovid täituvad! Pole tempot, pole tagaajamist. On vaid filmid, palju aega ja kallid inimesed.

Iga imetilluke hetk oma kallitega on väärtuslik ning kahetseda pole mõtet midagi. Lisan siinkohal ühe oma lemmikluuletuse.

Imelist isadepäeva kallis isa!

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.

On ainult hetk, milles viibime praegu.

Mis kord on alanud, lõppu sel pole.

Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.

Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.

Elul on tung kanda edasi elu,

jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.

On ainult nüüd ja on ainult praegu.

Säilib, mis sattunud hetkede sattu.

Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.

Mõte ei pruugigi selguda praegu.

Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.

Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.

Alles jääb hetk, milles asume praegu.

Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,

kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Artur Alliksaar /1964/

Isadepäev lasteaias...

2011-11-10T22:07:00.000+02:00

... oli lastele imeliselt vahva õhtu. Lapsed andsid toreda kontserdi ning osa isadest valmistas napi veerandtunniga ette etenduse "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". Meie julge issi mängis Lumivalgekest. Rühmaruum rõkkas põnevil laste naerust ning peamiselt issidest pealtvaatajad said vahva elamuse osaliseks. Spontaanne etendus peitis eneses mitut nalja, mida lapsed ei tabanud, ent mis pakkusid seda suuremat lõbu täiskasvanutele.
Lapse jaoks on oluline näha, et tema issi on kohal, on julge ning meeldib teistele, et just tema issi on tähtis ja tore.

... lõppes minu jaoks negatiivse mõttetulvaga. Miks ma seal üldse olin? Lihtsalt põhjusel. Olin kohvikutädi. Nimelt organiseeris juhataja seks korraks koogimüügi. Kõik emmed olid küpsetanud-meisterdanud peoks kooke, pirukaid, võileibu ning kogu saak oli müügis 1€ tükk. Mis selles siis nii negatiivset? Esmapilgul justkui polegi. Ent. Enamik emasid ei teadnud, mis otstarbel nad koogi tõid (eeldati, et lihtsalt suupisteks isadepäeva peolauale). Enamik isasid ei teadnud, et peolauast ei saa niisama midagi ampsata, vaid on reaalse raha eest ostetavad palad. Lapsed ei saanud aru, miks nad pika päeva peale ei tohi koogikesi niisama piiramatus koguses sisse ajada. Mitte keegi ei teadnud ega tea siiani, mis on antud müügist kogunenud raha kulutuseesmärk, suurem plaan. Ja mina kui müüja leti taga ei osanud anda küsijatele vastuseid, milleks raha täpselt kogutakse :-(

Ma olen siiralt selliste algatuste poolt lasteaias, kus rahakogumisel on kindel eesmärk ning kõik on sellest üheselt aru saanud. Kindlasti peab inimesel jääma valik maksta või mitte maksta. Raha ei saa koguda manipuleerides (lapsel kõht tühi, loomulikult isa maksab, et mitte häbisse jääda ning last kurvastada). Kogutava raha eesmärk lasteaias ei saa olla sihitu vaid peaks aitama muuta ühel või teisel moel paremaks, toredamaks ja asjalikumaks laste ja õpetajate tegevust (mingi kindel asi või vahend). See saab olla mingi väljasõidu korraldamiseks või kasvõi õpetajatele jõulupreemia maksmiseks.

Praegu aga juhtus nii, et tore pidu võeti kokku ebalevate tunnetega ning segaste asjaoludega. Küsimuse peale: "Mida siis lapsed kogutud raha eest saavad?", ei osanud juhataja vastata muud, kui et küllap midagi ikka.

Olen väga kurb. Nii paljudel inimestel on rahadega kitsas käes ning raske on igapäevaeluga toime tulla, seda eriti jõulu eel. Tean seda, sest kogun igal aastal lapsevanematelt raha õpetajate jõulukingituste tarbeks. Vabatahtlikkuse alusel ning asetamata sealjuures piinlikku olukorda neid, kel pole võimalik osa võtta. Siis ühtäkki kistakse neil käest (no kuidas sa siis oma lapsele kooki ei osta, pealegi veel oma naise küpsetatud kooki) arvestatav summa eurosid teadmata põhjusel.
Prrrrr...

Unepaanika

2011-11-10T21:19:00.001+02:00

Olen vist möödaminnes varemgi maininud Inkut kimbutavat unepaanikat.

Kui Inku oli veel väike, umbes nelja aastane, algasid tal ühtäkki öised paanikahood. Mäletan, et esimestel kordadel olin väga hirmul. Pisike tüdruk hakkas äkitselt keset magusat und kõva häälega röökima, peksis käte ja jalgadega enese ümber. Ei aidanud rahustamine ja kallistamine. Silmad olid küll lahti, kuid pupillid suured ümmargused mustad rattad, mis ei näinud midagi. Ta ei tajunud ümbrust. Nõnda kordus igal õhtul, napp tunnike peale uinumist.

Pöördusin oma mures perearsti poole ning sain teada, et tegemist on unepaanikaga, millest pidavat laps aja jooksul välja kasvama. Enamasti. Ravi põhimõtteliselt puudub.

Unepaanika hood tulid ja läksid periooditi. Oli nädalaid, mil saime rahus magada. Aja jooksul on neid tõepoolest vähemaks jäänud.

Täna on Inku 10-aastane. Paanikahood on muutunud, kuid mitte kadunud. Oleme täheldanud, et igaõhtused hood tekivad tihemini nädal enne täiskuud ning mööduvad mõni päev peale täiskuud. Müstiline. Hoog tuleb peale umbes kell 11 õhtul, mil tüdruk on maganud ca 2 tundi. Enam ta ei karju, vaid tihkub vaikselt nutta, tõuseb ning marsib sirgelt minu magamistuppa. Vahel juba tulles kutsub emmet. Olen harjunud, et lohutada pole mõtet, äratada pole mõtet. Võtan ta enda juurde, paitan ja kallistan seni kuni tunnen, et laps on ärkvel. See on selgelt arusaadav. Paanikahoo ajal on ta pinges, pupillid suured, tihkub ja tahab end eemale kiskuda. Siis aga ühtäkki virgub, kallistab mind kõvasti ja on selgelt kohal. Mina uurin, et kas nüüd on kõik korras ja kas ta on ärkvel.
Mõnel õhtul kordub sama tegevus mitu korda.

Inku ise ei mäleta oma öiseid seiklusi kunagi. Räägime Inkuga tihti tema muredest ja mõtetest, sestap usun, et unepaanikal ei ole seost päevaste reaalse elu tegemiste ja muredega vaid see tuleb kuskilt seest, kuskilt kaugemalt. Sama kinnitas ka arst.
Kummaline on see, et unepaanika pole siiani iial avaldunud kuskil mujal peale oma kodu ning korra või paar vanaema juures. Üks teooria on, et kodus on laps kõige turvalisemas keskkonnas, seetõttu lõdvestub enim ning nõnda on paanikal lihtne tulla. See teooria mulle sobib :-)

Olen tänaseks otsinud vastuseid siit ja sealt, vaadanud endasse ja otsinud põhjuseid. Ent ühest vastust pole. Vastus võibki peituda siin ja seal. Päris välja Inku sellest ilmselt enam ei kasvagi, kuid lähedased õpivad sellega elama.

Oma looga tahtsin lohutada mõnda tuttavat, kelle pisikestel sama häda. Ajas läheb kõik kergemaks.
Veebilehel http://unenägudeseletaja.blogspot.com/ kirjutatakse unepaanikast järgmist:
Unepaanika korral on iseloomulikeks tunnusteks intensiivsed paanilised hirmuhood koos tugeva häälitsemise, rahutuse ja vegetatiivse reaktsiooniga. Tavaliselt tõuseb isik une esimese kolmandiku ajal tugevasti hirmununa istukile või püsti, mõnikord tormab ukse juurde, nagu tahaks põgeneda, kuigi ruumist lahkub harva. Teiste püüdlused mõjustada seda paanikaepisoodi võivad viia veelgi tugevama hirmu tekkele ja desorienteerituse süvenemisele. Ärkamisel ei mäletata episoodi kohta tavaliselt midagi. Unepaanikaepisoodi vältel on suur enesevigastuse risk.
Nagu eespool (somnambulism, F51.3) mainitud, on uneskäimine ja pavor nocturnus omavahel tihedalt seotud. Mõlema häire tekkes ja kulus osalevad geneetilised, arengu-, orgaanilised ja psühholoogilised faktorid. Arvestades mitut sarnasust, peetakse neid häireid viimasel ajal ühe ja sama nosoloogilise üksuse osadeks.
Diagnostilised juhised
Kindlaks diagnoosiks on vajalikud järgnevad tingimused:
(a) üks või mitu episoodi öö jooksul, kus inimene "ärkab" unest paanilise karjumise, rahutuse ja vegetatiivse aktivatsiooniga (tahhükardia, kiire hingamine, laienenud pupillid, higistamine);
(b) nende ootamatute ärkamiste ajal, mis kestavad 1-10 minutit ja esinevad tavaliselt une esimeses kolmandikus, puudub adekvaatne kontakt keskkonnaga;
(c) isik ei reageeri teiste püüdlustele mõjutada seda hoogu ning peaaegu alati viivad need desorientatsiooni ja perseveratiivsete liigutuste tekkimisele, mis kestavad mõne minuti;
(d) kui episoodist üldse midagi mäletatakse, siis väga piiratult ja fragmentaarselt:
(e) kehaliste häirete, nagu tuumor või epilepsia, puudumine.
Diferentsiaaldiagnoos. Pavor nocturnus't tuleb eristada uneärevusest. Viimast iseloomustavad ebameeldivad unenäod, vokalisatsioon ja motoorne aktiivsus on vähesed või puuduvad üldse. Need võivad esineda erinevalt pavor nocturnus'est igal ajal kogu une vältel, isik on kergesti äratatav ning säilib väga täpne ja selge mälestus unes kogetust.
Epilepsiast eristamisel tuleks arvesse võtta, et epileptilised hood avalduvad väga harva ainult öösel ning epilepsia diagnoosi kinnitavad EEG muutused.
Allikas: http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/F5.htm

Kuhu ma kadunud olen?

2011-10-31T22:06:00.003+02:00

Siit see tuleb! Suur ja tore uudis! Saladus!

Olen taas üliõpilane.
Aga kõigest järjekorras. Ja et kõik oleks täiesti ausalt ära räägitud, pean alustama päris kaugelt. Ja peab tunnistama, et ega ma pole tahtnud varem antud teemal rääkida.

Peale gümnaasiumi lõpetamist olin kindel, et astun ülikooli, saan targaks ning olen edukas. Soovisin üle kõige minna õppima eesti keelt ja kirjandust. See oli ja on senini mu suur kirg. Armastan ilusat eesti keelt. Vaatamata toonasele eesti keele riigieksami (kirjand) maksimumpunktidele ei õnnestunud mul saada sisse soovitud erialale. Peamiselt nõrga inglise keele tõttu. Sain sisse hoopis Tartu Ülikooli keemiateaduskonda, põhikooli õpetaja riigieelarvelisele kohale. Kuid ma ei tundnud endas kirge õppida.

Järgmisel aastal astusin Tallinna Pedagoogikaülikooli sarnase eriala õppekohale. Kuid tunne polnud see. Mida enam ma keemiat, füüsikat, geograafiat ja bioloogiat õppisin, seda enam süvenes minus tunne, et ma ei taha seda ei õppida ega sel alal tulevikus töötada. Mugavalt andis just siis endast märku mu esimene laps. Tegemata jäi napp aastake või veelgi vähem. Korra püüdsin isegi tagasi minna, kuid olin rongist lootusetult maas ...

Olen hiljem mitmeid kordi mõelnud, et keskkooli lõpetav noor ei ole tihti teadlik, mida ta teha soovib, milleks on võimeline, millised on võimalused. Vähemalt oli nii siis, kui mina olin valikuid tegemas. Kas tänapäeva noortele jagatakse piisavalt infot selliste valikute osas? Kas noor inimene teab, et kui esimene valik ei õnnestu, mida siis teha? Kas on varuplaan? Ilmselt on tänapäeva koolilõpetajad tõesti mõnevõrra teadlikumad, teadmishimulisemad. Maailm on oma avatuses pakkumas suurepäraseid võimalusi oma tee leidmiseks.

Olin pikka aega veendunud, et ma ei taha enam iial õppida. Et olen piisavalt läbilöögivõimeline ka olemasoleva pagasiga. Ilmselt oleksingi olnud.

Praeguse tööandja juures olen sattunud valdkonda, mis on osutunud mu hingevalikuks. Antud ettevõttesse sain tööle ning olen edasi liikunud puhtalt sihi- ja enesekindluse toel. Suutsin edukalt argumenteerida teemal lõpetamata kõrgharidus vs lõpetatud. Uskusin siiralt sellesse, et paber ei ann ei haridust ega haritust. Kuid kas see ikka on nii? Annan endale aru, et ühel päeval kandideerin võrdselt tugeva inimesega samale ametikohale, ainsa erinevusega paberi olemasolus. Kas see pole mitte see hetk, kus paber määrab saatuse?

Tasapisi on minus taastunud teadmisjanu, soov õppida ja edasi minna. Juba aasta eest otsustasin, et kunagi astun uuesti ülikooli. Kuid see plaan istus lihtsalt turvalise teadmisena kuklas. Kunagi.
Selle aasta augustis potsatas mu e-kasti teade ülikooli sisseastumise võimalustega. Proovisin. Läbi tiheda konkursi sain sisse Tartu Ülikooli avatud ülikooli riigieelarvelisele kohale. Õpin just seda, mis mulle meeldib. Tunnen, et õpin eelkõige iseendale, oma tulevikule. Minus ei ole trotsi. On uhkus.
Näib, et olin selleks just nüüd valmis. Et mu pere oli selleks valmis. Tänu mehe ja laste toetusele usun, et saan selle kõigega hakkama.

Kallid minu inimesed! Olin ennegi üsna vähe suhtlev ja oma pere keskele pakku pugev, nüüd aga seda enam. Praegu kulgeb mu elu trajektooril töö-kool-õppimine-perekond-ühistu. Ma olen väga rõõmus kui te ise mul "sabast" haarate ja külla tulete, helistate, kirjutate. Igal juhul ma olen siin kuskil ikka olemas ja mõtlen teie peale tihti :-)

Jõulujutud

2011-10-31T21:05:00.001+02:00

Ühel sügisesel õhtul otsustasin, et nii need asjad enam edasi minna ei saa ...

Meie Inkul on õnnestunud elada 10-aastaseks teadmisega, et kuskil maailmanurgas elavad päkapikud, Jõuluvana, hambahaldjad ja muud müstilised olendid. Ja tegelikult on mul selle üle mõneti hea meel. Minu jaoks tähistab taoline usk lapsepõlve, helget ja lootusi täis olemist.

Ent. Tasapisi on saabunud aeg, mil enamik eakaaslasi on varustatud uute ja targemate teadmistega. Need teadmised seavad kõik "uskujad" ja teisitimõtlejad omamoodi häbiposti. Sestap otsustasin, et jagan neid teadmisi ka oma suure lapsega.

Ühelt poolt olen siiralt veendunud, et päkapikud, hambahaldjad, müüdid ja legendid, müstika ja muinasjutud teevad lapsepõlve rikkamaks, vahvamaks. Et mina emana olen tublim, kui mu laps usub ja on ümbritsetud imedest. Et laps on sedaviisi õnnelikum.
Teisalt aga. Mida suuremaks kasvab laps, seda enam süveneb minu hinges tunne, et ma petan teda. Ja nii imelik kui see ka pole, sama tunne ei valda mind Väikemehega seoses. Veel.
Nii ma siis ühel õhtul rääkisingi Inkule kõigest. Millegipärast arvasin ma, et see ei saa olema kuigi keeruline. Nutikas tüdruk ju siiski. Ma eksisin. Ta kurvastas väga. Hetkeks tundus mulle, et ta ei andesta mulle iial. Kuid me rääkisime ja rääkisime. Südamest südamesse. Inku küsis ja küsis. Kohati oli küsimustele väga raske vastata. Lõpuks töristasime natuke koos nutta ning siis saabus selgus.
Lõpetuseks küsisin Inkult ettevaatlikult, et kuidas koolis selle teemaga on. Inku ütles, et osad usuvad, osad mitte. Ning uskujaid noritakse. Küsimusele, et kas ka teda, vastas ta elutargalt: "Mina hoian oma selliseid arvamusi endale. Ega ma loll ei ole."

Leppisime kokku, et Väikevenda me sellistesse salateadmistesse veel ei pühenda. Ent Inku on siiski veendunud, et maailmas on miski, mida me seletada ei suuda. Peab tunnistama, et olen temaga nõus. Mindki on imelihtne veenda müstili(su)se olemasolus. Minu arvates on hing avaram kui lased seal pesitseda ka ebamaistel.

Rääkisin Inkule ka oma lapsepõlve päkapikundusest. Sellest, kuidas ma juba esimese klassi tüdrukuna (või äkki veel nooremana) tabasin öösel oma ema põrandalt aknal oleva sussi poole roomamas, kuidas minul ja mu vennal käis nii Jõuluvana kui Näärivana ning kuidas vaatamata sellele, et päriselt Jõuluööl lendavat habemega meest pole olemas, on Jõuluaeg üks tore aeg.

Või äkki ongi nii, et kõik need olevused on olemas, kuid kui ise enam ei usu, siis ei märka? Et kui ise ei usu, siis ei lase ka teistel uskuda?

Väikemees 5

2011-10-31T19:23:00.003+02:00

Meie pisike tore poiss sai hiljuti, tegelikult täpselt kuu eest 5-aastaseks. Palju õnne, armsake! Pean ennast kordama, öeldes "juba"!
Kui Väikemees sündis, siis oli tema õde saanud äsja 5-aastaseks. Kuid venna sünniga saigi märkamatult tema väike-olemine otsa. Ikka suur ja tubli õde.
Väikemees aga on jätkuvalt väike. Nii armas ja tragi ja mänguline ja nutikas ja vahva! Ent samuti ka tujukas, võimukas, kiuslev, eneseteadlik.
Hiljuti selgus, et meie väikemees pole mitte ainult meie pere lemmik vaid on ka lasteaias tüdrukute lemmik ja poiste hea semu. Selline väike seltskondlik kutt.

Sünnipäevapidu oli kodune ja seltskondlik. Kohal olid nii karvased kui sulelised sugulased ning tore väike sõbrake Mikk.

Kooli lähedal luusib mingi mees ...

2011-09-08T18:52:00.001+03:00

Inku teatas täna, et õpetajad hoiatasid üleeile lapsi kooli ja staadioni juures rinngi luusivast mehest. Mees pidavat lapsi kutsuma endaga kaasa tasuta trenni, kus antakse ka kommi ja limonaadi. Kohe ikka intensiivselt pidi meelitama. Lapsi hoiatati, et mingil juhul ei tohi kaasa minna. No miks ometi ei võiks maailm olla turvaline kasvupaik?

Autod 2

2011-08-19T20:59:00.002+03:00

http://www.forumcinemas.ee/Event/296871/

Käisime hiljuti vaatamas. Ma tavaliselt vaimustun kergesti toredate multikate teistest ja kolmandatestki osadest, sel korral aga mitte. Ma ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud, meeldis. Kuid mina ei ole ju ka sihtgrupp ning sihtgrupi esindajale ei pakkunus see film põnevust. Kui esimest osa tahtis Väikemees vaadata veel ja veel, sest see oli kaasahaarav ja sõbraliku süžeega, siis sel korral ei mallanud ta kuidagi filmi lõppu ära oodata. Autod 2 oli ehk liiga tiheda ning mõnevõrra arusaamatu tekstiga ning lastele mõistmiseks liiga vägivaldne.

Tubased mängud 10-aastase tüdruku sünnipäeval.

2011-08-19T20:25:00.004+03:00

Sünnipäevapidu vol.2 ehk Sõbrannade Eri toimus täna esmakordeselt meie juures kodus, tubastes (loe: kitsastes) oludes. Väikemehe oktoobriukuised sünnipäevad oleme peaaegu alati kodus pidanud ning häid lambaid on ikka palju mahtunud, ent Inku augustikuine pidu on seni alati toimunud maal vanaemade juures. Ikka õues.

Ent nende suviste sünnipäevadega on nagu on - ühelt poolt tahaks sõbrannasid kutsuda kuid enamik neist ei vasta telefonile või on kuhugi suve veetma sõitnud, teiselt poolt kui võimalus toredat pidu pidada on linnast ca 100 km kaugusel, siis kuidas neid sõbrannasid sinna saada. Kõikide sõbrannade emad-isad ei ole ju tuttavad ning oleks kummaline kui nad peole tuleks. Teisalt kui nad vaid lapse tooks, siis kuhu nad seniks lähevad?
Sestap pidasimegi väiksema (sest paljusid ei õnnestunud kätte saada) hulga sõbrannadega lisapeo kodus, eriliste välitingimuste puudumise tõttu toas. Seda suurem väljakutse oli päeva sisustamine lahedate tegevustega.

9-10-aastased tüdrukud on just täpselt selline pretensioonikas seltskond, kelle tegevust peab mõnevõrra organiseerima, et neiukestel igav ei oleks ja et ei tekiks ussitamist-mossitamist ning soovi kohe ära minna. Teisalt on nad aga veel piisavalt lapsed, et vaimustuda erinevatest mängudest ja auhindadest.

Esimene auhinnaline mäng oli viktoriin. Kuna külalisteks olid 3.-4. klassi lõpetanud tüdrukud, siis oli lihtne leida internetist viktoriine küsimustega õpitu kohta (http://www.lastekas.ee/?go=viktoriin; http://www.elu24.ee/32947/kas-oled-targem-kui-5b-vasta-ja-proovi/). Hästi populaarne on alati ka viktoriin sünnipäevalapsest, kus on erinevad küsimused sünnipäevalapse eelistuste ja lemmikute kohta ning muud tema elu puudutavad küsimused. Kolm esimest kohta olid auhinnalised ning ülejäänud osalised said luhutusauhinna.

Vahepeal ladusid kõik külalised suure innuga pisikesi värvilisi mummukesi alustele, moodustades niimoodi kujundeid, mis üle triikides sulasid kokku jäikadeks piltieks. Igaüks sai enda tehtud kujundi kaasa võtta. Ma ei tea kuidas on selle mängu nimi, kuid mummukeste pakendil oli tootjana/müjana kirjas Ikea (vt fotot). See tegevus meeldis kõikidele ning sisustas suure osa olemisest.

Teine auhinnaline mäng oli sõnade äraarvamine miimika põhjal. Iga osaleja sai 5 pildiga kaarti (võetud Aliase mängust), mida teistele esitada. Kes esimesena näidatud sõna ära arvas, sai punkti. Kui vastus karjuti üheaegselt, said kõik vastajad punkti. Selles mängus olid edukad need, kes kogu aeg mõtteid kõvahäälselt välja ütlesid, mitte ei oodanud selgusehetke. Selles mängus samamoodi kolm esimest võidukohta auhinnalised, teistele lohutusauhind.

Vahepeal mängis tüdrukud populaarset mängu, mida mäletan oma lapsepõlvestki. Elevust ja naeru tekitav. Mäng lihtne: Igaüks saab paberi, millele ta esimese asjana kirjutab tüdruku nime (enamasti seltskonnas viibiva tüdruku oma), seejärel keeratakse kirjutatud paberiosa ära ning antakse paberid ringis edasi. Teisena kirjutatakse poisi nimi (või mõni kuulus meeslaulja vms). Jälle keeratakse paberit kokku ning antakse ringis edasi. Ja nii kirjutatakse järgemööda: mida nad teevad?, kus teevad?, kes nägi pealt?, mid ta ütles?, mida ütlejale vastati?, mis lõpuks juhtus?. Siis harutatakse kõik paberid lahti ning loetakse ette. Tavaliselt on tegemist roppude või naljakate lugudega, mille peale naerdakse lausa piss püksi. Sel korral mängiti seda mängu kolm-neli ringi enne kui tüdimus tekkis.

Kolmas auhinnaline mäng oli mälumäng. Kogusin kokku 20 erinevad väikest eset (nt kamm, mullitaja, münt, tikud, haaknõel, telefon, jne). Ladusin need vaibale. Osalejad said võimaluse asju vaadata ja meelde jätta ca 30-sekundi vältel, siis katsin asjad tekiga. Kes pani mälu järgi kirja enim asju, see oli võitja.

Tüdrukud olid kõik sellised vaimustujad ning tahtsid osaleda. Kõige populaarsem auhind, mida kõik saada soovisid oli kleepsude leht. Õnneks juhtuski nii, et iga sõbranna võitis ühel korral.

Eks neid mänge, mida toas mängida on veel ja veel. Igale vanusele midagi.Sel korral oli seltskonnas lisaks tüdrukutele ka kaks poissi (4.- ja 5-aastane), kuid nendel olid omad mängud ja tegemised. Nemad olid kohe platsis vaid siis kui läks auhindade jagamiseks, siis said nemadki lohutusauhinnad. Mahtusime kõik kenasti ühte tuppa ning minu arvates sai sest üks tore olemine.

Kogu programm sisustas koos söömisega kenasti 4 tundi :-) Ei pea alati minema mängutuppa või Skyparki, et lõbus oleks. Ka üks pisike 15 m2 tuba võib olla kohtumispaigaks kui seltskond lõbus ja mänguline.

Meie 10-aastane tütretibu

2011-08-15T22:49:00.002+03:00

Mäletan seda elevust ja tunnet kui sain teada, et ootan oma esimest last. Olin siis üliõpilane ning me elasime ühiselamu 1-toalises korteris. Olime oma otsuse ammu teinud, kuid ikka olid need kaks triipu üllatavad. Helistasin Põhhile ja ta õele, emale ja sõbrannale, isale. Tahtsin oma uudist kõikidega jagada. Nii ülev tunne oli ...
Kui Inku sündis, siis olin nii kade emme, et ei lubanud kellelgi oma last sülle võtta. Tahtsin ise temaga olla, teda süles hoida ja igast tite-hetkest osa saada...

Nädala eest sai meie printsess 10-aastaseks. Ilmselgelt märkamatult! Väikevenna poolt õele pandud nimi Inku ei kuulu enam kellegi sõnavarasse, ehkki mina kasutan seda siin blogides ikka edasi. See nimi sobis talle nii hästi.
Nüüd on meil kodus neiuke, kes soovib sünnipäevakingituseks huuleläiget ja ripsmetušši, ehteid ja muid vidinaid. Tal on oma kindel maitse ja tema kindlameelsus ning tahtejõulisus aitavad tal saavutada mida tahes. Vahel peab teda vaid juhatama õige asjani, tahtmistväärivani. Ent kui ta ikka ei taha, siis ei suuda keegi teda tahtma panna. Pidevalt torisev ilme ei takista ümber lülitumast rõkkava naeru ja nalja lainele. Ta ei ole kallistaja, pole kunagi olnudki, kuid ometi on ta soe ja sõbralik tüdruk.
Talle ei meeldi lugeda, kuid talle meeldib teada ja tark olla. Sinine värv on endiselt tema lemmik.
Talle meeldib tantsida. Ja kujundada (mida iganes: riideid, tube, maju). Hetkel on tema tulevikuplaaniks saada moekunstnikuks, sisekujundajaks. Samal ajal kindlasti ka kuulsaks tantsijaks-treeneriks. Lauljaks tahaks ta ka saada, kuid ta annab endale aru, et siis ei pruugiks ta olla parim.

Inku on selline nimekirja-tüüpi inimene. Ta kavandab, teeb tabeleid ja nimekirju, et oleks olukorrast ja asjadest täiuslik ülevaade.

Oma sünnipäevaks soovis ta lihtsaid ja väikeseid asju. Ehkki mainis justkui muuseas ka mõningaid kallimaid ja suuremaid asju.

Meie otsustasime talle kinkida fotoaparaadi. Selles blogipostituses ongi kõik fotod Inku esimeste katsetuste hulgast valitud.

Palju õnne kallis ingel!

Algab kool, algab kool, algab kool!

2011-08-15T21:33:00.005+03:00

Tüdruk juba hirmpikka aega naaksus, et me läheks ometi kord kooliasju ostma. Täna siis käisime. Mäletan kui väga ma ise lapsena ootasin kooliasjade ostmist ja raamatute-vihikute pakkimist. Olime alati naabritüdrukuga mitu õhtut minu toa põrandal ametis.
Nagu meie peres ikka, tegin nimekirja vajaminevatest asjadest. Ja leiutasin ka mingi eelarve, kuid esimest korda kukkus mu eelarve kolinal kokku.
Panen meie ostud siia ka kirja, hea järgmisel aastal üle vaadata.
Grete läheb sel aastal 4-klassi.

Asjad, mis eelnevast aastast olemas:
guaššvärvid; vesivärvid; veetopsik; plastiliin; kaitsev põll; värvilised paberid; sirkel; käärid; joonlaud;

Asjad, mida ostsime ja mis kõik maksma läks ja mõned kommentaarid ka juurde:
tintenpen + täiteampullid: 5.99, 3,59 = 9.58 Olen mitu aastat edasi lükanud selle "peene" ja ülikalli tinteka ostmist, kuid näib, et see vidin on end tuttavate kogemuse läbi õigustanud.
matemaatika valemitega ruuduline kaustik, 2tk: 2x 1.25 Olen täiesti isiklikult valemivihikute fänn. Seetõttu kahvatuvad kõik tavalised vihikud mu silmis. Nooremana tegin ise endale alati sellised valemitega vihikud. Sedapuhku ostsime keskmise kooliastme valemitega kaustikud erinevatesse ainetesse.
kirjanduse jooneline kaustik, 1 tk: 1.25
eesti keele valemitega jooneline kaustik, 1 tk: 1.25
inglise keele valemitega jooneline kaustik, 2 tk: 2x 1.25
tavaline ruuduline kaustik (igaks juhuks), 1 tk: 0.79
tavaline jooneline kaustik (igaks juhuks), 1 tk: 0.55
2 tavalist vihikut (sodimiseks): 0.44
noodivihik B5: 0.39
harilikud pliiatsid, 6 tk/pk: 1.19
värvilised pliiatsid, 12tk/pk: 7.99 Meie ostude staar: plastikkarbis kolmekandilised hästi mugavad ja pehmed pliiatsid.
vildikad, 12tk/pk (mõlemad otsad joonistavad): 3.19
liimipulk (suurem ja väiksem): 0.49, 0.89 = 1.38
joonistusblokk A3 20 lehte: 1.72
joonistusblokk A4 2 tk (30 lehte ja 40 lehte): 0.93, 1.45 = 2.38
kilekaaned vihikutele raamatutele, erinevad suurused: 1.15, 0.49, 2.36, 1.77, 2.95 = 8.72
jõupaber (20 lehte) ja paberkaaned vihikule (8 lehte): 1.39, 0.79 = 2.18
rasvakriidid 16tk/pk: 0.89
õlipastellid, 16 värvi: 1.59
teritaja + kustukumm (2in1): 1.99
pintslid, 12 tk: 2.94
pinal (ühe vahega toru kujuline): 4.99

Nimekirja väliselt:
label´id vihikutele ja raamatutele, 3 lehte: 3x 0.99
vihikute ja paberite mapid, 2 tk: 2x 1.19
värvipliiatsid Väikemehele, 12 tk/pk: 2.49
matemaatikavalemitega järjehoidja: 0.25
teip 2 rulli: 2x 1.55

Kõik on ostetud Sikupilli Prismast, ehkki esmalt seadsime sammud Ülemiste Rimisse. Rimis lihtsalt ei olnud piisav ja ilus valik ja valemivihikuid me seal ei näinud :-(

Kokku kulus ostudele 72 €. Eelarve 50€ panin eelnevate aastate kogemuse põhjal. Näedsa siis, ka kooliasjad on kallinenud.
Samas kindlasti oleks samad ostud saanud sooritada ka soodsamalt kui ei oleks olnud valemivihiku kiiksu ning kui ma poleks viimasel hetkel märganud hästi lahedaid värvipliiatseid, mis maksid ulmelist hinda. Lõppkokkuvõttes ei kulu kindlasti ka nii palju kaasi ja pabereid kui meie kokku kuhjasime. Kuid nüüd on aastake jälle hooleta. Mulle meeldib osta kooliasju piisavalt, et jätkuks aastaks.

Ootan 1. septembrit!

Päeva algus

2011-05-26T08:07:00.001+03:00

Kuidas te end tunneksite kui läbi varahommikuse päikeselise Tallinna kesklinna tööle jalutades lärtsataks teile pähe linnu sitt? Nooh, enamik äkki tõlgendaks seda kui ülimat õnne ja tõttaks koju dušši alla.
Aga kuidas te tunneksite end siis kui läbi varahommikuse päikeselise Tallinna kesklinna tööle jalutades lärtsataks su lühikesele seelikule ja jalgadele mingi ollus, valge vedelseebi taoline aine? Alandatuna? Aga kui see polekski olnud vedelseebi moodi aine, vaid midagi muud?
Just nii minu hommik täna algas. Üks minust veidi tagapool kõndiv naine nägi situatsiooni täpsemalt ja valgustas mind. Olevat äkitselt ei tea kust jooksnud üks mees minu selja taha, pritsinud mingit ainet mu jalgadele, seelikule ja kiiresti uuesti minema jooksnud. Mina samal ajal mõtlesin, et kuidas mu jalad äkitselt märjaks läksid? Astusin ma äkki mingist lombist läbi, ilma, et oleks seda tähele pannud?
Perverdile järgi joosta ma ei viitsinud ...

Hämming.

Nüüd ma siis istun oma kabinetis peidus ja ootan, millal abikaasa toob uue seeliku, sukapüksid ja rätiku. Rõvedalt räpane tunne on. Rõve hais on.

Aga armsad töökaaslased nägid loos ka positiivset külge: näedsa, oled väljavalitu, su jalad ja tagumik on tähelepanu äratanud. Jeee :-D

Loodetavasti ülejäänud osa päevast saab vaid paremaks minna.

Uus amet

2011-05-09T21:02:00.002+03:00

Noh, nüüd siis räägin välja, miks ma nii ammu kirjutanud ei ole.

Mäletate, kuidas ma aasta eest kirjutasin tööotsingutest ja uuest tööst. Aasta on läinud tohutu kiirusega. Olen oma tööd teinud tohutu sisemise põlemise ja entusiasmiga. Mulle meeldib mu töö. Meeldib eesmärk, mille poole liigume, meeldib protsess. Olen küll suurest koormusest väsinud, kuid mitte tööst endast.

Täpselt sel hetkel kui olin sel ametikohal töötanud aasta, avanes võimalus kandideerida sama organisatsiooni pisut kõrgemale ametikohale. Olin seda võimalust oodanud ammu. Lomulikult kandideerisin. Ent enne veel kui antud konkurss oma kulminatsioonini jõudis, avanes ootamatu võimalus kandideerida veel ühele ametikohale. Ikka samas ettevõttes. Kaalusin ja mõtlesin. Tegemist oli vastutusrikka ametikohaga, kus vastutadaei tule enam ainuüksi enda töö eest vaid paljude inimeste töö eest, nende heaolu eest. Soov end proovile panna, näidata oma teadmisi ja rakendada enesekindlust sundis mind kandideerima. Läbi viie vooru ma lõpuks võitsin. Täna oli esimene päev uuel ametikohal.

Põhjus, miks ma sellest kirjutan on lihtne. Olen oma lastega kodus olnud enamuse oma täiskasvanuelust. Olen seda aega nautinud, kuid ühel hetkel tundsin, et minu ellu mahub nüüd ka palju muud. Vajasin võimalust eneseteostuseks. Ühelt poolt olen kanaemalik emme oma kahele lapsele, teisalt karjääriredeli esimestel astmetel turniv naine. Ka siis kui faktide näol ei ole eneses palju pakkuda, viib enesekindlus ja -usk võiduni.

Kunagi uskusin, et jäängi koduperenaiseks ja ehk hakkan poole kohaga kuskil natuke midagi ka nokitsema. Mul oli võrdlemisi madal enesehinnang ning puudus usk oma võimekusse läbi lüüa ja hakkama saada. Näis, justkui poleks kahe lapse kõrvalt üldse võimalik tööle minna. Kes siis neid trenni ja lasteaeda ja kooli viib? Kes neile süüa teeb? Kes suuremaga õpib? Kes väiksemaga mängib? Ma põlastasin karjäärinaisi, kelle jaoks töö ja töötamine olid elu sisuks. Mäletan isegi aega, mil ma ei julenud tööd otsima hakatagi. Kartsin end lollina näidata. Kartsin, et ma ei saa hakkama. Ma ei tahtnudki kodust kuhugi minna.

Tasapisi olen leidnud enda seest ühe tragi muti, kes saab hakkama kõigega, mis ette võtab. Ja selle üle on mul hea meel.

Julgust enese proovilepanekul! Eneseusku!

10. pulma-aastapäev

2011-05-09T20:27:00.001+03:00

Ühel mõnusal päikeselisel aprillikuu päeval täitus meil Põhhiga 10.pulma-aastapäev. Meie suhe tervikuna käib aga juba 14ndat aastat.
Ma mäletan nii hästi seda hetke kui Põhhiga esimest korda teadlikult kohtusime. Ehkki olime käinud esimesest klassist alates ühes koolis, saime teineteisest teadlikuks alles siis, kui olime mõlemad kooli lõpetanud. Oma lastele on meil kunagi rääkida päris kena kohtumise lugu.
Praegu tunnen, et olen koos just selle inimesega, kellega koos olla soovin. Enamikel päevadel oleme teineteise parimad sõbrad, armsamad, mõttekaaslased. Ja ehkki vahel esineb ka aegu, mil "loobime pussnuge", ei ole praegu see hetk, kus sellest rääkida.
Põhh on hooliv ja hell, suure südamega ja õiglane. Hullult kohusetundlik ja liiga alalhoidlik.

Nii tähtsa sündmuse tähistamiseks võtsime plaani käigu perega meie lemmikfotograafi juurde. Seda aga alles mai kuu lõpus.

Emadepäev

2011-05-09T19:55:00.001+03:00

See olengi mina

Olen emme olnud juba pea kümme aastat. Imeline tunne on olla oma lastele kallis ja armas ja hea. Nende kallilstused ja musid, nende pildid ja kaardid on kõige suuremad kingitused üldse.

Minu emadepäev oli täis väga lahedaid inimesi ja toredaid kohtumisi, ehkki vaid põgusaid.

Järelhüüe

2011-04-13T21:32:00.005+03:00

Jüri Jegorov Graphic Design

Taaskord on meie seas üks andekas ja tore inimene vähem.
Olgu Su teekond rahulik! Valva nende üle, kes sulle kallid olid! Hüvasti!

***

Õnnetus ei hüüa tulles! Kuid kui ka hüüaks ei muudaks see valu olematuks, igatsust väiksemaks ...

Lliigharva väljun oma elumullist, oma rutiinist. Harva helistan sõbrale, et küsida: "Kullake, kuidas läheb?". Ikka mina ja minu elu! Ikka on ettekäändeks kiire elu, tohutu väsimus, pakilised töökohustused. Ei jõua, ei jaksa, ei viitsi! Siis ühtäkki avastadki, et sõbral pole praegu rõõme, mida sinuga jagades duubeldada. On vaid kurbus ja mure. Jääb vaid lootus, et nüüd pole veel liiga hilja aidata sõbral murekoormat kanda.

Viimane aeg murda välja enesekesksusest, olla olemas, kuulata! Nii saan ehk osa ka armsate igapäevastest rõõmudest ja otsata kurbus ei ole nii raske taluda.

Laps ja telefoniarve

2011-03-26T11:48:00.000+02:00

Eile oli 25. kuupäev, mis tähendab, et kuu lõpuni veel terve nädal, kuid meie plixil juba telefonil limiit täis. Küsisime siis Põhhiga tüdrukult, et miks sa nii palju lobised?
Tema vastas: "Ma ei lobise, mul on palju kõnesid lihtsalt!"
Nutikas vastus.

Teisalt leian, et 11,50 (180.-) eurot kõneaja kululimiiti kuus on 9-aastasele lapsele küll ja veel arvestades asjaolu, et emmele ja vanaemale saab ta igal ajal tasuta helistada ning suhtluseks on olemas ka internet. Ometi suudab ta aeg-ajal selle limiidi täis rääkida ... Kusjuures kõneminuti hind on ka väga odav ...

Peaks limiiti vähemaks tõmbama.
Peaks taaskordse vestlusringi korraldama.
Peaks meenutama interneti võimalusi.

Aqva SPA veekeskus Rakveres ...

2011-03-26T11:40:00.001+02:00

... mulle kahjuks üldse ei meeldinud.
Ei meeldinud ...
... välisriietele ja jalanõudele mõeldud suur ja valveta garderoob, kus inimesed tallusid võõrastel ettejäävatel jalanõudel, igaühel on vaba voli võtta endale varnast sobivaim jopp,
... riietusruumi väikesed kahe- või kolmekaupa üksteise peale paigutatud kapid, kusjuures paljudel silt "EI TÖÖTA",
... et ei ole arvestatud asjaoluga, kus alla kuue aastane laps pääseb küll veekeskusesse tasuta, kuid talle ei ole ette nähtud eraldi kappi, kuigi kapp nii väike, et sinna vaevalt mu enda asjad pressides sisse mahuvad, rääkimata lapse omadest. Aga kui mul oleks kaks alla kuue aastast last?
... asjaolu, et mehed ja naised riietusid samas riietusruumis,

Õnneks käisime seal toreda seltskonnaga ja vees oli mõnus.

Rohkem ma sinna minna ei kavatse. Või kui, siis koos hotellikülastusega ;-)

Elamus

2011-03-12T22:47:00.002+02:00

Põhhi imekaunis, tark ja osav õde kinkis vennakesele juubeliks elamuse.

Käisime eile Rock Cafe´s VIP pääsmega nautimas Inese ja The Sun´i kontsertil. Soojendusbändiks Laka Virgin.

Lahe, lahe, lahe. Mitte ainult mina ei naudi Padarit ja tema muusikat nii, et keel põlvini ripakil, vaid loomulikult Põhh ka.

Ja veel on lahe see, et isegi lapsehoidu ei pidanud organiseerima, sest lapsed saavad kenasti isekeskis hakkama. Eriti kui see hõlmab vaid tuttu jäämist. Ikka harjumatu on see uudne vabadus.

Minu Põhh sai 35.

2011-03-04T21:06:00.000+02:00

Sestap sai ta kingituseks valida ühe toreda etenduse (soovitavalt komöödia)

mõnes meelepärases teatris (soovitavalt Draamateatris),

kutsuda kaasa lemmikuist lemmikuim kaaslane (soovitavalt abikaasa).

Palju õnne!

Käime Põhhiga kõndimas :-)

2011-03-04T20:38:00.002+02:00

Teatavasti on minu elu sedavõrd tihe, et trennis käimise aega ei ole ma endale veel suutnud tekitada. Ja tegelikult ei taha trennitamise peale kulutada ka. Samas võiks "kaasaskantavat pagasit" olla pisut vähem küll.
Põhh jõuab trennitada. Ikka mitu korda nädalas käib korvi mängimas ja soojemal ajal lisaks ka jooksmas. Kuid meeste värk. Enamasti saavad mehed ja isad lubada endale oluliselt rohkem "oma aega" kui naised, laste emad.

Kuna ma ei ole just järjepidevuse musternäidis, siis klammerdusingi oma plaaniga Põhhi külge, sest tema on. Ta suudab olla liigagi järjepidev.
Hakkasime Põhhiga kõndimas käima. Kaks korda nädalas, mööda linna, kiire ühtlase tempoga, ilma keppideta, tunnike korraga. Mind võtab piisavalt võhmale. Põhhi mitte. Ega alul eriti minna ei viitsi, kuid kui käidud, siis on tunne jube hea ja jaksu rohkem.
Võimalikuks sai see tänu sellele, et Väikemees on juba suur poiss ning nõus kenasti õega kodus olema.
Ja mis sest, et kõnnime tänavate rägastikus südalinnas ning hingame sisse vaid autode heitgaase. Kokkuvõttes tunne ikka parem kui üldse mitte liigutades.
Ja omamoodi kvaliteetaeg abikaasaga on see ka. me pole ammu saanud teineteisega nii palju maailmaasjadest rääkida.

Loodan vaid, et Põhh viitsib mind piisavalt kaua teemasse tõmmata.

Surnuaiavahi tütar

2011-03-04T20:24:00.000+02:00

Foto pärineb Forum Cinemas veebilehelt

Ma ei käi põhjusega vaatamas filme, mis jutustavad liiga ehedalt päriselu tragöödiatest. Ma ei loe teadlikult enamikke uudislugusid kaugemale kui pealkiri. Ma ei taha süveneda raamatutesse, kus lahatakse autori, pea- või minategelase elu valukohti, läbielamisi. See kõik jätab minusse pitsitava valu ja ebamugavustunde.
Puutun oma igapäevatöös kokku paljude inimeste veel rohkemate elumuredega, lahendamatute olukordadega, traagikaga, mida ei oskaks muidu väljagi mõelda. Sestap ei taha ma oma ellu veel rohkemal määral teadmisi ja lugusid samasugustest olukordadest, õnnetutest lõppudest, reaalsusest ...

Kuna oli Kristikese kord filmi valida, siis sattusin vaatama uut Eesti filmi "Surnuaiavahi tütar". Ma ei kahetse, et seda vaatasin, kuid filmis oli kõik liiga reaalne, liiga tõsi ja liiga tuttav. Tuttav mitte enda elust. Tuttav muul moel. Ma tunnen selliseid inimesi. Ma tean selliseid lapsi. Kurb. Valus.

Kinnistus tunne ja teadmine, et vihkan alkoholi ja seda, mida see inimestega teeb.

Karvased + soomuselised = meie lahe perekond

2011-03-04T20:00:00.003+02:00

Ühe katuse all elavad Draakon, Madu, Lammas ja Koer. Saage tuttavaks meie karvase ja soomuselise perekonnaga.
Ma ei ole kunagi mõelnud ega vaevunud endale meelde jätma, millistel loomaastatel mu pereliikmed on sündinud. Hiljuti aga juhtusin mingist ajalehest lugema selle aasta kohta käivat horoskoopi. Ja kui nüüd, targem olles, juurelda, kes kuidas käitub, siis võiks ju tõmmata küll sarnasuse niidikesi nende loomadega.

Meie pere draakon sülgab pigevalt tuld ja tõrva. Samas jahtub niisama äkki kui sülgab. Vahel tatsab targalt ja kaalutlevalt maapinnal, vahel lendab kõrgel ja omab ülevaadet. Kontrollib igat olukorda. On sõbralik ja soe, armastav ja hell, kuid suudab olla ka kõike vastupidist.

Madu elab omaette. Tegutseb omaette. Käib omaette. Kuid ei jäta salvamata kui selleks põhjust on ja vahel ka põhjuseta. Vingerdab välja igast olukorrast, on nutikas ja tark. Oma palvetega siugleb osavalt ühe juurest teise juurde, saamata oma tahtmist, sisiseb ähvardavalt ja paugutab uksi. Kerib end osavalt su ümber, kui vaid oled end mugavalt diivanile sättinud. On maias kõiksuguse kiituse ja paituse peale ning on selle enamasti ka ära teeninud.

Madu ja draakon on omavahel pidevalt mingitsorti võitlust pidamas.

Lammas on teadagi pehmeke. Lepitab üht, palub teist. Rahu peab valitsema ja selle eest seisab lammas hea igal hetkel. Draakon kärsatab pidevalt hävitava leegiga lambakese kohevat kasukat, kuid teatavasti kasvab lamba selga iga kasukakaotuse järel uus ja sama pehme villakiht. Ja ikka ja alati sama süütult helget ja kärssamiskindlat tulevikku uskudes.

Koerake on see meie pere õnnelik tegelane, kes saab ühtviisi hästi läbi kõigiga. Lamba juurest leiab ta mõismist ja hoolivust, turvatunnet ja seltsilist. Draakonit peab ta oma suureks sõbraks ja eeskujuks ning ega draakonilgi ole selle vastu midagi, et tal üks miniatuurne neljajalgne klähvides sabas sörgib. Maoga ehk ei ole alati kõige paremad suhted, kuid parematel päevadel on nad lahutamatud.

Ühesõnaga üks imeline perekond kogu oma värvikirevuses.

Sünnipäev

2011-02-11T14:44:00.000+02:00

Üks mu lemmiklugu Eesti tegijatelt

Mulle meeldib kohe väga olla tähelepanu keskpunktis, särada ja targutada. Sünnipäev annab selleks pingutamata imetoreda võimaluse. Teisalt ei saa särada kui pole KELLELE särada. Õnneks on minu ümber ütlemata suur hulk imetoredaid inimesi. Minu Inimesed. Minu perekond. Minu sõbrad. Minu töökaaslased. Minu tuttavad.

Minu tähtis päev oli ärkamisest uinumiseni ilus ja meeldejääv.
Hommik algas sellega, et äratust laulis vale telefon ja viis minutit liiga vara. Põhhilt sain seepeale vastuseks, et tema tahab minu ja lastega koos kooki süüa ja mulle õnne soovida. Armas! Inku oli ostnud oma taskuraha eest pisikese armsa punase roosi ja loomulikult isetehtud kaardid, Väikemehe omal ise kirjutatud sõna "EMME".
Töökaaslased on minu jaoks üks väga värske minuinimeste sort. Seni olen kuulunud mini kollektiividesse ja pigem meeste- kui naistekesksetesse. Praegu töötan koos umbes neljakümne naise ja paari mehega. Absoluutselt igaüks sellest seltskonnast on vahva, südamlik ja tore, kindralist reameheni. Nende inimeste pärast tahan iga päev rõõmsal meelel tööle minna, tänu neile ei ole ükski töö raske.

Õhtul koju jõudes aga koputasid uksele armsad majanaabrid ja kaasvõitlejad. Juttu jätkus kauemaks.

Lihtsalt imeline päev! Lillesadu! Õnnitluste meri! Tähelepanu ookean!
Sain 32 ja selle üle ütlemata uhke!

Edevus

2011-02-07T20:57:00.003+02:00

Foto interneti avarustest

Olen ikka olnud seisukohal, et üks tubli ja võimekas naine on suuteline ilma kõrvalise abita hoidma oma küüned korras ja ilusatena. Et lausa on kohustatud seda tegema ...
Nüüd aga, kui mul jääb töö kõrvalt vaevu aega magada, rääkimata eraelust ja lausa mainimata küünte viilimist, leian, et geelküüned on igati omal kohal. Vajadus hoolduse järele iga kolme kuni viie nädala tagant, hooldust teostab mõnusa muusika ja lõõgastava lobisemise saatel keegi teine ja ilus lõpptulemus enesekindlust tõstmas.
Fotol ei ole kujutatud minu näpud :-) Olen selle pildiga võrreles oluliselt tagasihoidlikum. Naturaalne, eimidagiütlev look on minu küünte puhul mainimist väärt.

Aasta esimene kuu ja Valge Kassi aasta

2011-02-07T20:42:00.004+02:00

Minu lapsepõlve valge kassike, Mona tütar Liisu

... on toonud nii tohutul hulgal planeerimatuid ja sugugi mitte oodatud tegemisi, et kirjutaminegi on soiku jäänud.

Lisaks suurematele muredele jäi meie väikemees aasta alguses tuulerõugetesse. Iseenesest tagantjärgi jälle hea targutada, et hea kui väikesena ära põeb. Teisalt ei saa ma aru, mis just minu lastel see haigus eriti raskelt kulgema peab. Grete põdes tuulerõugeid kolmeselt ja väga raskelt. Ja just niisamuti ka Väikemees. Täpivaba kohta kehal ei olnud, palavik kõrge. Õnneks on meil imetore vanaema, kes iga abipalve peale ennast tahaplaanile asetades kohale tormab. Aitäh talle! Nii sai töö tehtud ja haigus läbi põetud.

Õnneks algas nüüd Valge Kassi aasta, mis ühele veevalajale lubatud olema ütlemata edukas ja teguderohke. Just seda ma ootangi, et mu lootused ja tohutu tegutsemisjaks saavad soovide täitumise näol pärjatud. Muuseas, kass on mu lemmikloom. Ja eriti lemmik on just valge kass. Minu esimene kass oli lumivalge angoorasegune Liisu. Alanud on minu ajastu :-D
Kui kõik plaanid lähevad just nii nagu ette nähtud, siis saame sel aastal juurde ühe uue pereliikme. Ei, ei , mitte kolmas laps pole sündimas, vaid plaan on kassike soetada. Ehk veel enne jõulu. Jah, kuid enne siis samm-sammult mööda planeeritud rada. Iga kõrvalekalle võib unistused põrmu tallata.

On piisavalt põnev?

Ülim rumalus ja teadmatus laenu võtmisel

2011-02-07T20:24:00.005+02:00

Foto internetist

Eestis on väga suur hulk inimesi, kes ei tea mida toob endaga kaasa laenamine, laenu kustutamine laenuga. Ei tea, kuidas arvutada intresse, mida tähendab euribor, mida toob endaga kaasa tagatise ülekoormamine jne. Ja sellest on ütlemata kahju. On kurb, et liiga palju on Eestis inimesi, kes elavad üle oma võimete. On nukker, et ei vaevuta end kurssi viima.
Ja ühtviisi kahju on mul sellest, et pangad, riik ja kõik teised krediidiasutused tolereerivad inimeste teadmatust ja ülimat rumalust. Ja mitte ainult. Vaikides lastakse inimestel langeda võlaorjusesse, millest väljapääsu pole. Sekkumata lubatakse võtta laenu nii kinnisvara tagatisel kui ilma. Süüdimatult antakse ühe ja sama kinnisvara tagatisel laenu kattuvalt mitmete erinevate kreedidiasutuste poolt. Hoolimatus oma rahva suhtes. Julmus rumalamate ära kasutamisel. Jõhkrus väetima saamatuse arvelt.

Just hiljuti ütles mu tädi, et 10-15-aasta eest, kui ta soovis muretseda endale asjaolusid kaaludes järelmaksuga õmblusmasina, pidi ta seks puhuks esitama suure hulga dokumente, tõestamaks, et ta on suuteline järelmaksu tasuma. Praegu saab laenu igasuguse vastutustundeta igalt poolt. Vastutustundetu on nii võtja kui andja.

Ja ma ei pea oma jutuga silmas sugugi neid ontlikke peresid, kel on maja- või korterilaen või vajaliku sõiduauto liising. Kui oled oma võimalusi reaalselt hinnanud ning suudad oma kulude, kohustustega hakkama saada, siis on kõik ok. Mõtlen praegu just nende inimeste peale, keda elu või ebareaalne ambitsioonikus on tõuganud laenama erinevaid väikelaene, kõrgete intressidega laene.

Võiks ju mõelda, et mis see meisse puutub? Tegelikult puutub väga. Ühel hetkel ehk ei tunnegi sa kedagi, kes oleks sellise supi sees. Teisel hetkel avastad säärasest olukorrast lähedase inimese. Aitamiseks on juba liiga hilja. Kaotatud on palju. Parimal juhul kogu maine vara, halvimal juhul elu.

Mis ma selle targutamsega öelda tahan? Ühelt poolt seda, et igaühe kohus on hinnata olukordi reaalselt, võimalustest lähtuvalt. Kui ise ei oska, siis nõu küsida. Teisalt võiks meist igaüks, kes rohkem teab või paremini hakkama saab, märgata ja toetada neid, kes nii kenasti toime ei tule. Seda nii üksikisiku kui ettevõttena. Peaks olema iga eestlase ja iga Eesti ettevõtte südameasi aidata Eesti majandus paremale järjele, märgata ja tark olla. Inimeste igakülgne teadlikkuse tõstmine võiks olla esmane samm.
Praegu näib olevat laenajate motoks hoolimatus kasu saamise eesmärgil. Eelkõige võiks laenamise teema olla kontrollitud riiklikul tasemel. Just sel põhjusel ju ei olegi iga tavaline eesti mees või naine riigikogus, et usaldatakse endast targemaid. Kuid kui targemad ei hooli, siis võiks samahästi riiki juhtida kamp suvalisi inimesi.

Praegu olen vaid kurb, et märkasin vähe ning loobusin abi pakkudes liiga ruttu.

lapsesuu

2011-02-07T19:58:00.002+02:00

Väikemees käis laseaiarühmaga tuletõrjedepoos. Õhtul teatas, et tore oli. Ja veel: "Emme, Karolinil oli fotograaf kaasas! Taskus. " :-D

Euro ...

2011-01-06T13:20:00.001+02:00

... tulek ei ole minu elus esialgu suurt midagi muutnud. Olen kaardiga maksja, sestap puutun reaalse rahaga harva kokku. Kõik maksed teen internetipangas või kaardiga. Kui ma sularaha välja võtan, kaob see minu rahakotist võluväel. Kaardiga makstes on olukord kogu aeg kontrolli all. Põhh, vastupidiselt minule, on sularaha mees. Temal kaob kontroll kui peab kaardiga maksma.
Minu esimene eurokulutus oli vist 0,70 eurosenti töökaaslasele ühe ühiselt tehtud kingituse eest. Kuid nende numbritega harjumine võtab aega. Arvutiamine ei ole mu meelistegevus. Sestap sattusin hiljuti bensukas sisemiselt paanikasse kui aparaat enam kroone ei näidanudki ning mina polnud piisavalt ette valmistunud, et kui palju ma olen siis valmis rahaliselt eurosid paaki laskma (teadsin täpselt kui palju ma saaksin sinna kroone valada). Paanikat võimendas asjaolu, et autos istus Põhh, kes ei saanud aru, kuidas ma aru ei saa kui palju eurosid on 500 krooni. Nii ma lasin paaki 20 euro eest bensiini ning aju keeldus kiiresti arvutamast, kas see on ok summa või on ehk juba liiga palju.
Seega, enne igat planeeritud kulutust pean ikka valmistuma ja võrdlema kulutusi kroonisummaga.

Uuelt aastalt ...

2011-01-06T13:02:00.000+02:00

... soovin mõne salajase, kuid sugugi mitte ebareaalse soovi täitumist.

Kõikidele teistele soovin ikka ja jälle ainult õnne. Kui on õnne, täituvad kõik soovid ja kaovad mured ja haigused.
Täna on viimane võimalus soovida ÕNNELIKKU UUT AASTAT!

2010

2011-01-06T12:57:00.001+02:00

Eelmisele aastale tagasi vaadates võiks kokkuvõtte koha peal teha copy-paste 2009-aasta kokkuvõttest.

Perekond:

2010-aastal sai meie Väikemees 4- ja Inku 9-aastaseks.

Grete on meie pere loogik. Tema tähelepanekud on täpsed ja ütlemised teravad. Tema ilme on alati torisev. Ent kui juba naeruks kisub, siis nakatab kõiki. Oma tegemistes ajab taga perfektsust, kuid kui täiuslikkus ei ilmuta end sekunditega, siis minutit ta küll oodata ei kavatse. Sestap on jonn ja pisarad kerged tekkima kui tegemist mõne aeganõudvama ülesandega. Muret tekitanud inglise keele õppimine hakkab tasapisi stabiliseeruma. Grete on lihtsalt taibanud, et mõni tegevus võtab pisut enam aega ning ei tule vaid sõrmenipsu peale. Grete puhul on kerge unustada, et ta on alles 9. Ta teab palju ja on justkui SUUR. Just viimase aasta jooksul on ta ühtäkki nagu väike täiskasvanu. Isesisev ja tubli.

Väikemees on meie pere boss. Kuidagi on kujunenud nõnda, et tema tahtmine on natuke tähtsam kui kellegi teise oma. Ja seda sugugi mitte seetõttu, et tema tahtmised oleks jube asjalikud. Eelkõige täituvad tema soovid põhjusel, et mitte keegi ei suuda tema jonni, vingumist, kiunumist, mangumist ära kuulata. Tema puhul ei ole võimalik seletamine, sest sa võid seda tegema jäädagi. Tema puhul ei kehti konkreetsus, sest ta on oma nõudmistes sinust konkreetsem. Kuid oleme avastanud, et kavalus aitab. Võiks arvata, et väikemees meil vaid jonnib ja nõuab. Tegelikult on ta üks rõõmsake. Narab palju, räägib palju ja jõuab palju. Tema ei karda kedagi ega midagi. On alati oma mõtete, soovide ja õigluse eest väljas. Selline tore 4-aastane.

Lõpuks on lapsed leidnud teineteises toreda mängukaaslase. Vhemalt aeg-ajalt. Inku hea meelega samastub oma vennaga ning siis möllab toas kaks 4-aastast.

Ja meie Põhhiga oleme ikka endised. Avastame ikka ja jälle, et suurim õnne on see, et me teineteisel olemas oleme, et meil on toredad lapsed, et me oleme perekond, et meil on armastus.

Töö:

Aasta alguses sain taas koondatud ning tööotsingute karusell algas otsast. Õnneks leidsin lühikese ajaga töö, mis mulle meeldib. Praeguseks olen tööl käinud 9 kuud ja ikka rahul.

Taas on hea meel tõdeda, et kurikuulus masu meie peret ei murdnud. Arukus ja õnn mängisid siinkohal oma kandvat rolli. Arukus, sest ka vähesega on võimalik nutikuse korral hakkama saada ning õnn, sest ei ole kerge praegusel ajahetkel tööd leida.

2010 aasta
kinkis imelisi hetki Põhhiga kahekesi,
vahvaid olemisi lastega,
mõnusaid kokkusaamisi lähedastega.

Samuti tõi eelnev aasta valu, kurbust ja pettumust. Pettumust valmstas mõistmine, et maailm ongi nii julm ja kole kui uudistest paistab. Valu ja kurbust valmistab iga haigus, iga lähedase mure ja kalli inimese kaotus.

Aastavahetus

2011-01-03T13:26:00.000+02:00

Juba viiendat aastat järjest võtame uut aastat vastu oma kodus, vaid me neli. Pidulik õhtusöök ning kodune fotosessioon meie hästihoitud "seebikarbiga" on õhtu lahutamatud traditsiooniks kujunenud hetked.

Mõnus olemine.

Jõulukuu

2011-01-03T11:00:00.002+02:00

Oli skumatult kiire kuu.
Tegemisi kuhjus lõpuks nõnda palju, et graafikus aitas püsida vaid korralik to-do-list, kus kuupäevaliselt ja kellaajaliselt osad tegevused kirjas. Tööl käimine osutus liiga suureks takistuseks mu jõuluaskelduste jadas :-D

Veel kuu alguses oli tunne, et aega on, küll jõuan ...

Piparkoogid
Esimene soe jõulutunne hakkas hinge pugema traditsioonilisel pipakaküpsetamise päeval. Kalli sõbranna Kristi ja lastega küsetasime esimesi pipakaid juba kolmandat aastat. Sel aastal sai piparkooke küpsetatud vist lausa viiel korral.
Väikemehe lasteaia õpetajatele meisterdasin taas vahvad piparkoogist majakesed. Nendega juhtus üks tore lugu ka. Piparkoogimaju kokku pannes toetasin igat majaseina õunaga, et seinad ikka glasuuri tahkumiseni püsti püsiks. Alusplaadiks samuti piparkook, et maja alustükile samuti kinnitada. Lõpuks sain seinad kenasti püsti, katus peal, majakese uks irvalik ja mis sealt välja piilub.... Ma unustasin maja sisse õuna ja ühe plastikust jääkuubikuvormi. Ja niimoodi lausa kahte majja. Kingitus lisanditega. Ei julenud maju lahti ka kangutada, kartsin, et läheb päris katki. Jäi üle vaid loota, et majja jäänud Poola õunad on piisavalt keemiat täis ja võltsid, et mitte mädanema hakata. Vähemalt mitte enne kui kingitus üle antud ning lugu juurde räägitud.

Toredad klaaskommist aknakseste ning nimedega piparkoogid küpsetasin kingituseks ka kõige-kõige armsamatele töökaaslastele.

Peod
Peatselt algasid kõikvõimalikud jõulupeod. Lasteaias, koolis, minu töökoha ja Põhhi firma poolt. Kõige hullem laste pidude juures on kuuluda org.-team´i. Ehkki samas mulle meeldib olla korraldamise ja organiseerimise keskmes. Sellest eemal olla ei suudaks. Pidev lootus, et rahakogumine nii õpetajatele kui lastele tehtavate kingituste tarvis on ühine eesmärk võimalikult paljude lapsevanemate jaoks (kokkulepitult ju ometi), on väsitav. Ning hilisem pettumus, et ka kõige paremini organiseeritud moel olen lõpuks ikka omadega rämedalt miinustes, teeb kurvaks. Olen alati arvestanud, et on lapsevanemaid, kel lihtsalt puudub võimalus sellises rahakogumises osaleda. Nende osaluse eest tasuvad teised, kel on selleks võimalus ja soov. Kuid kui maksmata jääb hoolimatusest ... Aga noh, lõpuks saab iga jama läbi. Nii selgi korral. Lasteaia õpetajad said imetoredad kingitused, lapsed niisamuti.
Tõrukese õpetaja oli lastega ette valmistanud etenduse, kus osalesid ka mõned lapsevanemad. Lapsed olid oma rolle esitades nii ehedad ja rõõmsad. Tõruke oli kass ja tema parim sõber oli kutsu. Käis ka jõuluvana.

Inku jõulustest tegemistest sai osa vaid tema ise. Teadagi, koolilaste värk. Omad käimised ja omad peod. Lapsevanemad vaid maksavad. Fotosidki pole, kuna lapsed veel liiga väikesed, et neil omad fotokad oleks. Tegelikult oli Inkul ka mudilaskoori jõulukontsert, kuhu ma kahjuks minna ei saanud.
Õnneks oli mul võimalus minna vaatama tema tantsuesinemist, mis oli taaskord väga võimas. Tüdrukud tegid endale väga nutika make-up-i. Kuna kallil kosmeetikal ei ole sellisel puhul mõtet, siis koguti raha ning osteti kamba peale Tiimarist punast ja sinist sädelevat "kraami", kinnihoidva alusliimina kasutati kellegi läbipaistvat huuleläiget ja silmapistev lava-make-up oligi valmis. Kostüümi valmistamiseks/asjade ostmiseks andis treener aga taaskord aega vaid napi nädala. Õnneks oli sel korral võimalik seeliku õmblemiseks appi paluda armas naabrinaine ning särgile "supermani" märgi õmblemine ei võtnudki nii palju aega kui kartsin. Aega võttis helkivate cheerleaderite tuttide valmistamine. Kuid kõikide vajalikke juppide (valged põlvikud, valge särk, tuttide materjal) poodidest kokku otsimine/otsimine kulutas mittu tööpäevajärgset õhtut sel kibekiirel ajal, mil kõik kingitusedki olid veel ostmata.

Märkamatult olidki jõulud ukse ees. Taaskordselt mahutus maratoni meenutava 30 tunni sisse 4 külastust erinevate vanemate ja sugulaste jõulustesse kodudesse. Toredad kohtumised kõik. Kalli abikaasaga koostöös valmis paar jõululubadust järgmisesse jõuluaega, paar muudatust meie jõulukuu siblimistesse. Muudatused, mis oleks võinud olla kasutusel juba mitu-mitu aastat. Veel saime 25.detsembril kallite sugulaste ja nende sarnase "eelmise õhtu" kogemuse näol asjaliku tõdemuse võrra rikkamaks ja selle üle on mul vaid hea meel.

Kingitused

Proovisin selgi korral üht-teist ise teha. Kallile sugulasele heegeldasin kuldsest traadist lille kujulised kõrvarõngad, paljud teised armsad said kingituseks kalendri, kus sees kõige kallimate sünnipäevad ja palju meeleolukaid fotosid. Abiks meisterdamisel www.omaraamat.ee. Olen Omaraaamtu pakutud võimalust ja programmi juba vähemalt kolme-nelja aasta jooksul kordi ja kordi kingituste meisterdamisel kasutanud.

Igatsus

Veel peitis jõulukuu endas tohutut igatsust. Igatsust oma ema järele. Iga trolliga töölt kojusõit, iga hästi planeeritud pakike, iga edulugu, iga kurbusehetk jäi sel korral emaga jagamata. Sai küll mõttes räägitud, kuid ilma tagasisideta. Esimesed jõulud emata on pideva kurbusega looritatud. Kinkisin ema mehele jõulukingituse, mis oleks eelkõige olnud rõõmupisaraid ja emotsioone kinkinud emale. Ema kodu jõulukuuse all ootas meie väikemeest aga pisike pakike. Vanaema oli jõudnud talle juba kingituse valmis varuda - vahva väike mootorratas. Just selline nagu kutile meeldib. Aitäh!

Ja nii need jõulud läbi saidki! Aeg hakata suve ja jaanipäeva ootama-planeerima.

Kullaterad

2010-12-02T22:03:00.000+02:00

Minu elus on nii palju kullaterasid. Armsaid ja sooje inimesi, kes märkavad, aitavad, lohutavad. Naeravad ja nutavad koos minuga. On olemas, kui neid vajan.

Sain täna ühe toreda üllatuse osaliseks! Aitäh Jana!

Emale

2010-11-23T23:14:00.001+02:00

Mõne päeva eest mõtlesin, et kirjutaks ühe loo oma emast. Mu emale on ikka meeldinud mu blogi lugemas käia. Kuid siis ei osanud ma veel aimata, et mu jutukesest saab kirjutamise hetkeks hüvastijätt ...

...hüvastijätt oma emaga

Kui ma olin veel väike, jutustasin emale õhtuti tunde ja tunde lugusid. Istusime alati köögis. Ema kuulas andunult. Kõik need lood juhtusid alati minuga, minu väljamõeldud maailmas. Tegelikult maailm ise ei olnudki välja mõeldud, kuid juhtumised olid fantaasiarikkad. Pikki aastaid olin kindel, et ema uskus mu lugudest viimset kui sõna. Näis, et uskusin neid isegi. Alles siis kui olin suureks saanud meenutasime neid jutustusi ning ema mainis, et ega kõik talle ikka päris tõepärane ei tundunud. Kuid kui palju te teate emasid, kes kuulavad oma lapse lugusid vaikides ning kaasa mõeldes mitmeid tunde? Mina ei tea kedagi sellist. Kõik emad, mina nende hulgas, on nii mõistlikud, nii maised, nii oma tegemistes kinni.
Minu ema oli teistsugune.
Mu ema lasi mul kasvada omapäi. Võibolla seetõttu, et ta enda elu ja murekoorem on igal eluhetkel olnud raskemad kui keegi arvanuks. Aga võibolla teadis ta, et kui mind kuhugi raamidesse paigutada, siis minust "head nahka" ei saa. Ma ei mäleta küll, et ema oleks minuga tegelenud, mänginud või meisterdanud, kuid ometi on enamik oskusi temalt õpitud. Ta lasi mul õppida juhenduseta. Ema rääkis mulle oma mured lahti juba siis kui olin 10-aastane. Tema mure suurusest teadlik olles oli mul tihti kergem mõista tema pahameelt. Mida suuremaks ma sain, seda parem oli meie suhe. Muutusime aja jooksul sõpradeks. Mul on mitmeid inimesi, kellega tahan ja saan kõigest rääkida, kuid emaga sain kõigest rääkida nii, et ta tabas ka mu sügavaimaid peidetud tundeid. Ta teadis kes ma olen ja mida ma tunnen. Tema ees ei olnud tarvidust teeselda. Ta oskas suurepäraselt kuulata. Alati. Kardan, et mina pole olnud talle kunagi samaväärne sõber. Ikka liiga mõistlik ja ratsionaalne tema kõrval. Ikka hinnanguid andev.

Võiksin emast rääkima jäädagi.
Oma argirutiinis elades tundub surm alati kauge ja võõras. Justkui see ei puudutaks mind ja mu lähedasi. See laseb meil käituda igapäevaelus lähedastega pahasti ja julmalt. Laseb öelda asju, mida sisimas ehk ei mõtlegi, mis on kantud mingist hetkeemotsioonist, pettumusest. Kuid siis ühel hetkel on Surm kohal. Täiesti etteteatamata. Võtab selle, kelle järele ta on tulnud ning jääb kurdiks palvetele saada veel viimane võimalus hüvasti jätta. Ja nii äkki nagu saabub Surm, kustub mälust kõik see, mis oli halb. Ununeb kõik, mis ei meeldinud. Ühtäkki taipad ja näed, et just need teod, mis seni on olnud vastumeelt ning pahameelt ja trotsi tekitavad, on olnud valu, mure võ hirmu tagajärg. Et SEE elamise viis oligi ainus ja parim, mida ta suutis ja oskas endast anda.

Ilmselgelt ei ole meist keegi täiuslik ja miks peakski. Ikka leitakse kaasinimeses vigu, mida kritiseerida. Lapsed on oma vanemate suhtes tihti tänamatult kriitilised. Nii minagi. Südames aga tunnen, et kõik on hästi. Ema teadis, et ta on mulle väga kallis. Ja mina tean, et olen alati olnud oma ema kallis ja armastatud tütar. See teadmine ongi kõik, mis üldse loeb.

Minu ema suri väga ootamatult 51-aastasena. Jään teda väga igatsema. Kuid tean, et meist igaühel on oma tee käia ning see ei lõppe selle kääpaga siin meie maailma kalmistul.

Aitäh, et olemas olid! Aitäh, et armastasid! Aitäh, et kuulasid!
Aitäh, et olid parim ema ja vanaema!
Ilusat teed ja kohtumiseni!

Isadepäev

2010-11-14T18:48:00.000+02:00

Minu laste issil oli esimene isadepäeva tähistamine Väikemehe lasteaias, kus oli nii kontsert, mängud, võistlused kui emmede poolt küpsetatud kookide, saiakeste ja pirukate sisse vuhtimine. Pidu oli nii issidele kui ka emmedele. Issidele muidugi natuke rohkem. Lapsed kinkisid isadele imelised kaardikesed.
Inku valmistas koolis isale vaasi. Litrite ja paelte ja pärlitega. Hästi ilus!
Kodus aga valmistas meie tubli 9-aastane tütreke isadepäeva lõunasöögi: ahjus küpsetatud lõhe porgandi, sibula ja küüslauguga. Tore päev on olnud. Palju õnne kõikidele tublidele issidele, kelle jaoks on nende lapsed palju väärt.

***
Aga millal see isadepäeva tähistamine Eestis üldse tekkis? Ma enda lapsepõlvest seda päeva kuidagi üles ei leia. Mäletan küll lõputuid kaarte emale nii emade- kui naistepäevaks, kuid isadepäev ... Mingi armeeaastapäev oli justkui meestepäev, kuid sellegi kohta kõik mälestused tuhmunud.

Mardipäev

2010-11-09T19:41:00.004+02:00

Eesti vanarahvakalendri kohaselt on Mardipäev igal aastal 10.novembril ning mardisandid jooksevad ringi mardilaupäeval, ehk 9.novembril.

Mulle meeldis väiksena alati marti ja kadrit jooksmas käia. Meil oli päris suur kamp erinevas vanuses lapsi ning ka kava oli mahukas ja vahva. Meie lemmik majadeks, kuhu mardisantidena läksime, olid kaks roosakat suurt viiekordset maja. Neis elasid peamiselt soome ehitajad. Ilmselgelt pakuti seal kaasa väga maitsvaid komme ja vahel ka markasid. Paraku aga armastasid neid maju ka kõik teised mardisandid, sestap nii mõnigi uks jäi lõpuks suletuks. Aga eks me käisime mujalgi. Tol ajal ei olnud veel tarvis paaniliselt karta võõraste juurde minekut, majade uksedki ei olnud lukus.

Tänapäeval ei kujutaks ma ette, et lubaksin oma lastel minna lihtsalt marti jooksma, ilma, et täpselt teaksin, millistesse kodudesse. Samuti on tarvis mitmete kodudega eelnevalt läbi rääkida, kas neile tohivad mardisandid tulla ning kas nad saavad majaukse lahti teha. Minu laps ei ole varem marti jooksmas käinud. Sel aastal otsustasid naabruskonna tüdrukud isekeskis, et seekord lähevad. Kohe suur kamp sai kokku. Koostasid kava, tegid proovi, leppisid kokku kohtumise aja. Lõpuks üks tüdruk siiski ei saanud tulla ja veel mitu otsusasid oma käigu korraldada. Nii jäid järgi vaid Inku ja Eliis kahekesi. Kuid nende entusiasm oli vahva vaadata. Minu teha jäi lõpuks riiete otsimine, nägude joonistamine ning kontrollküsimus "Millistesse kodudesse te lähete?" Meie väikemees, nähes kui lahe Inku välja näeb, tahtis ka vuntse ja habet ja lõpuks lunis end plikadega kaasa meie maja ringkäigule. Lubas laulu saatel tantsida. Hiilisin tasakesi kaasa. Esimesse kodusse läks kaasa. Seisis plikade selja taga. Ei mingit tantsu. Teise koju enam sisse minna ei julenud ja kolmanda kodu ajaks tuli oma koju tagasi. Aga vuntsid olid uhked ja kaasasjõlkumise eest ausalt välja teenitud ananassi kommid kadusid kiiresti põske. Viimase koduna tulid tüdrukud meie juurde laulma. Ja saak oli vinge. Nii palju kommi ja šokolaadi ja puuvilju ja ka raha!

Laste mardisanditamine oli vahva!

Stiilipeo abi palun!

2010-11-03T20:44:00.002+02:00

Mul on tulekul stiilikas teemal "Viimne reliikvia". Sestap palun oma mitmetahulistelt sõpradelt-sugulastelt (miks mitte ka lahketelt võõrastelt) kostüümi-abi.

Minu suhe stiilipidudega aga pigem olematu kui sõbralik. Alati kiputakse neid tegema siis kui mina tahaks end sättida ilusaks ja pidulikuks. Jõulupidude aeg näiteks. Aga noh, vahel võib täitsa tore olla.

Öökapi raamat. Muinasjutt Tsaar Saltaanist

2010-11-03T20:00:00.004+02:00

Üks mu lemmikuid lapsepõlvest. Seda nii multifilmina kui raamatuna. Mul oli pikka aega enamus sellest pikast muinasjutust peas. Loomulikult eesti keelde tõlgituna, mitte originaalkeeles. Hiljuti juhtusin üle pika aja vaatama seda ühest mingist imelikust telekanalist. Kuid missugune petttumus! See tõlge, mida peale loeti, oli nii hale vari kunagisele Kalju Kanguri tõlkele. Rikkus kohe kogu nostalgia ja naudingu.

Seepeale läksin ja kaevasin lastetoast välja raamatu, mille alles nüüd täiskasvanuna oma vanaemalt suure nurumise ja pinnimise peale endale sain. "Muinasjutud", A. Puškin (1963). Lisaks Tsaar Saltaani jutule on seal mitu teistki mu lemmikut. Nii ilusad pildid, nii ilus tõlge, nii ilusad jutud. Muuseas, lugu Tsaar Saltaanist on kirjutatud juba 1831-aastal.

***

Akna all kord õhtu eel

ketrasid kolm piigat veel.

"Kui ma oleksin tsaarinna,

teeksin võõruspeo, et sinna

mahuks rahvast kõigist maist,"

rääkis vanim sõsaraist.

"Kui ma oleksin tsaarinna,"

sõnas teine, "tsaarilinna

ja maailma jaoks siis ma

kanga kooksin üksinda."

"Kui ma olemsin tsaarinna,

tsaarile siis kingiksin ma

poja vägilaste soost,"

arvas noorim asjaloost.

Sai vast nõnda öelda mahti,

uks läks tasahilju lahti,

tulvil sära silmapaar,

äkki tuppa astus tsaar.

***

Valge luik vaid ohkas raugelt,

lausus tasa: "Miks nii kaugelt?

Vaata, vürst, mu vägimees,

tsaaritütar on su ees!"

Sedamaid ta laotab tiivad,

korraks vetepinda riivab,

kerkib õhku, laskub sealt

kaldale ning korrapealt,

silmad rõõmsalt sätendamas,

tsaaritariks muutub samas:

kuusirp palmikuis on tal,

täht on laubal kiirgaval,

väärikas ja malbe näib ta,

paabulinnu kombel käib ta,

ja kui suu vaid lahti teeb,

näib, kui laulaks ojaveed.

***

A. Puškin

1831

/tõlkinud Kalju Kangur/

Hmm, ei tea kas kuskilt oleks võimalik endale saada see"vana hea" tõlkega multikas?

Eesti Toidupank

2010-10-09T22:39:00.001+03:00

http://www.toidupank.eu/

Mul on siiralt hea meel, et selline asutus Eestisse lõpuks loodud on. Olen alati mõelnud toidu ära viskamine ei ole vaesemate ning hädasolevate inimeste suhtes aus. On ebaeetiline visata prügikasti söömiskõlbulikku kaupa nagu seda tegid veel alles hiljuti enamik meie suurtest toidukaupluste kettidest. Praeguseks on suur osa nendest samadest kettidest alustanud koostööd Toidupangaga.

Sinna sab korralikku toitu viia nii ettevõte kui eraisik. Abi jagatakse laiali vähekindlustatud peredele ja isikutele koostöös omavalitsuse sotsiaalüksustega. Sorteerimis- ning pakkimistööd teevad vabatahtlikud, palgalisi töötajaid on kaks.

Kel rohkem huvi, klikkige lingil.

Sugulane

2010-10-09T22:27:00.000+03:00

Olin juba uinumas, kui helises telefon võõra numbriga.
Helistajaks oli töökaaslane, kellega me kuigi tihedalt kokku ei olnud puudunud.

Tema: "Tead, ma ei suuda selle uudisega homseni oodata! Sain just teada, et me oleme sugulased. Pealegi päris lähedalt."
Mina: "Mäh?"
Tema: " Tuleb välja, et sinu vanaisa ja minu vanaema on õde ja vend. Sa oled mu vanaonu lapselaps ja mina sinu vanatädi lapselaps."
Mina: "Ee, lahe!"

Minu ammusurnud ema isal, ehk minu vanaisal oli kokku 7 õde-venda. Minu ema tädid ja onud. Kuna ema ema, ehk mu vanaema läks antud mehest, minu vanaisast lahku, siis jäi unarusse ka minu ema suhtlus oma isa, tädide ja onudega. Alles täiskasvanuna võttis ta vaevaks otsida oma kaks lemmiktädi üles. Praeguseks on seitsmest tädist-onust elus vaid üks tädi, kes juhtumisi ongi mu töökaaslase vanaema.

Mul on tegelikult sellise avastuse üle hea meel. Kui teisiti vaadata, siis minu ema ema ehk vanaema poolsest suguvõsast on minu vanatädi lapselaps (nagu praeguse töökaaslasegi tiitel minu suhtes) mulle ütlemata armas pisike Marineli nimeline tüdrukukene. Täiesti arvestatava tähtsusega lähedane inimene.
Minu arvates ei ole perekonda kunagi liiga palju. Tore kui on palju sugulasi, vahvaid ja omasid inimesi. Veri on alati paksem kui vesi.

Mõtlesin, et olen tegijam kui üks korralik korstnapühkija, kuid tuul töötas minu vastu.

2010-10-09T22:11:00.001+03:00

Neljapäeval käis meie majas korstnapühkija. Nagu ikka igal sügisel. Kui keegi veel ei tea, siis elan ühes kahekordses vanas puumajas, kus kõik vana ei ole veel küproki alla maetud ning sooja saamiseks kütan külmal ajal kahte ilusat ahju.
Üks ahjudest on siibriga, mistõttu vajab see vähemalt kord aastas lõõride puhastamist. Olen seda ikka ise teinud. Eelmisel aastal aga lasin korstnapühkijal teha. Kuna ta juba niikuinii majja ja korstendele kutsutud on. Igati vahva ja hakkaja mees, oma ala asjatundja, kuid ametist tulenevalt mitte just kuigi suur tolmu vihkaja. Ühesõnaga mäkerdas ta pool elamist nõgise tahmaga kokku ...
Nii ma siis sel aastal mõtlesingi, et sain varem hakkama, saan ka edaspidi. Oma kodu - olen hoolsam.
Peale korstende "läbilükkamist" koguneb teatavasti lõõridesse seda jama palju ning see oleks tarvis sealt eemaldada. Tõmbasin siibri lahti, pahvakas nõgist tuhktolmu lendles lastetuppa. Imestasin. Varem ei ole nii juhtunud. Tegin ahjupealse luugi ka lahti ja tuul hakkas puhuma. Kaevasin suure ämbritäime seda jama miniatuurse luugi kaudu välja, teine samapalju jäi kindlasti veel ka sisse. Kuid terve tuba oli ka musta kihiga kaetud. Minu hirmsaim õudusunenägu! Raamatud, riided, voodipesu, põrand, vaip ....

Nii ma siis muudkui nühkisin ja puhastasin, pesin tolmuimeja kõiki osi mitu korda ja alustasin jälle otsast.

Äkki heliseb telefon. Mina üleni nõgine. Helistab isa ja teatab, et ta tuleb mulle poole tunni pärast külla. Ja mitte üksi. Apppppppiiiii!
Isa käib mul külas umbes täpselt kord aastas ...

Põnev päev igal juhul. Isa tuli õnneks pisut hiljem kui poole tunni pärast, mistõttu suutsin kõik pooleliolevad tegemised siiski enne lõpetada.

Ja edaspidi lasen seda tööd vist ikkagi korstnapühkijal teha, sest on igal juhul lihtsam ainult koristada kui puhastada, nõgine olla ja siis veel koristama hakata.

Ja homme on siis see eelmises postituses mainitud nädala ainust puhkepäev. Või vähemalt nii ma järjekindlalt alati loodan.

Elutempo ehk et kui juba vingumiseks läks ...

2010-10-09T21:54:00.002+03:00

Mind masendab teadmine, et elus muud ei jõuagi teha kui tööl käia. Ma ei hakka kordama, et mulle mu töö meeldib, kuid see, et mu ellu peale töö muud ei mahugi on masendav.

Esmaspäev. Äratus kell 6.00. Kiire hommikueine kõigile. Kell 7 lahkun kodust, abikaasa veel magab. 16.45 olen lasteaias Väikemehel järel ning kell 17.15 kodus. Valmib õhtusöök. Õpin Inkuga inglise keelt. Kuulan mõlema lapse päevauudiseid. Ajal, mil abikaasa trennist koju jõuab, mina juba magan.
Teisipäev. Kõik muu sama, kuid koju jõuan 19.00. Pikem tööpäev.
Kolmapäev ja neljapäev samasugused kui esmaspäev.
Reedel kõik samamoodi, lihtsalt koju jõuan nelja ajal. Lühem tööpäev.
Abikaasaga veedame ühist ärkveloleku aega nädala sees kokku umbes kahel õhtul, kummalgi kaks tundi.

Laupäeval koristan kodu. Et oleks mõnus olla. Teen perele ahjurooga, mida nädala sees naljalt ei jõua teha. Ja jälle õhtu käes.
Pühapäev. Jeee, nüüd me puhkame! Või siis mitte. Kutt ärkab meie kaisus (kuhu ta öösel kõva padinaga oma toa voodist saabub) umbes täpselt kell kuus või pool seitse. Natuke aega krutib mu juukseid, siis hakkab juba "emmetama" ja siis teatab, et kui ta kohe süüa ei saa, siis ta sureb nälga. Tere päev! Kella kümneks on juba tunne, et tahaks lõunaunne. Ja loomulikult on see tunne minul, mitte mu vara ärganud kukekesel. Peatselt ongi käes lõunasöögi tegemise/söömise aeg, misjärel parimatel pühapäevadel pikk lõunatudu 3/4-ga perekonnast.

Ja ring algab jälle otsast.

Ja millal on teatris käimise aeg? Lastega mängimise aeg? Puhkamise aeg? Naermise aeg? Lugemise aeg? Millal ma jõuan tegeleda oma hobidega? Millal on aeg oma loomingulisus valla lasta? Millal? Millal? Millal? Kas kõik peabki nii olema? Niimoodi veel 31 aastat jutti? Ma ju ometi oskan imeliselt oma aega planeerida. Miks mul seda siis ikka nii palju puudu on? Ja miks ma ei suuda end 9 öötunniga välja puhata?

Igas ööpäevas jääb puudu umbes täpselt 10 tundi.
Või jääb igas nädalas puudu veel kahest puhkepäevast. Või vähemalt ühest.

Ma kohe ei tea. Ma ei saa öelda, et mul hetkel elus midagi korrast ära oleks. Juskui kõik toimib ja klapib. Töö meeldib, kodus on kasvamas kaks toredat ja andekat last, mehega suhe ei ole veel muutunud tüütavaks kohustuseks, vaid pakub endiselt mõne jama kõrval ka kõike seda, mida suhtelt ootan (no peaaegu kõike). Kuid just see väljavaade, et 24-st tunnist 10-12 tundi olen tööl või teel sinna/koju, 9 tundi magan ning isikliku elu, laste ja abikaasa jaoks jääb vaid napid 3-5 tundi ööpäevas. Et kõik nii on ja nii jääbi (suures plaanis), see on hirmuäratav.
Tekib igivana küsimus: kas ma töötan, et elada või elan, et töötada?

No vot, positiivsete postituste kõrval ka mõni jutuke täis hala ja ulgu.

Inglise keel - meie murelaps

2010-10-09T21:22:00.002+03:00

Muudkui õpime ja õpime, nutame ja nutame ...

Inku käib inglise keele klassis, mistõttu on inglise keele tund neli korda nädalas, õppida on palju, koormus suur. Õppemeetodid minu jaoks võõrad ja harjumatud.

Kui mina kunagi koolis inglise keelt õppisin, siis õpetati seda reeglitepõhiselt. Praegu aga on laps justkui võõrkeele keskele "tõstetud". Möödaminnes mainitakse reegleid, uusi sõnu hulganisti igas tunnis. Inku jaoks on see õppeiane raske ning mina ei oska teda kuigivõrd aidata. Mitte, et ma sel tasemel piisavalt keelt ei oskaks, vaid mul puudub oskus õpetada seda sellistel alustel ja meetoditel.
Keeruliseks teeb olukorra ka Inku tohutu perfektsionism. Ta vihastab enda peale, et ei suuda kõike kiiresti meelde jätta, et ei taipa lennult. Siis on ta kuri minu peale, maailma peale, iseenda peale. Ilmselgelt ei tule sellises meeleolus õppimisest midagi välja. Siis me vaidleme, lepime, nutame, teeme kokkuleppeid ja algame koigega jälle otsast.

Selle kooli inglise keele õpetamise süsteem meenutab mulle kõige enam olukorda, kus inimene satub äkitselt võõra keelega keskkonda ning tal ei jää muud üle kui see omaks võtta ning rääkima hakata. Uusi teadmisi ei anta jaokaupa vaid need on su ümber ja ees - vaja vaid mõista ja omandada.

Aga kuidas sellises olukorraslast aidata kui ta on jõudnud endale juba pähe istutada mõtte, et see õppeaine on raske ja vastik, tema seda EI OSKA, EI SUUDA, EI TAHA õppida? Kuidas murda see negatiivne hoiak? Olen proovinud hea ja halvaga, kokkulepete ja "tulemustasudega"...

Tegelikult ei ole olukord sedavõrd hull, et ta üldse ei taipaks. Hindedki on neljad viied. Vähemalt lõpuks, kui kehvasti tehtud töö on järelvastatud. Lihtsalt see pidev TEEMA. Igal õhtul. Ma juba hirmuga tööl mõtlen, et mu ainus vaba ajahetk kodus saab täidetud kogu selle "jamamisega".
Ja kuidas on nii, et selle ainega kohe kuidagi ei taha sujuda ning kõikide teiste ainetega saab ta iseseisvalt hakkama ja seda kõige kõrgemal hinnataval tasemel? Hämming.

Noh, kallid sõbrad-sugulased filoloogid! Katrin, Kairit, Jana? On teil head nõu jagada?

Küsisin nõu ka lapse õpetajalt. Kirjutasin talle e-kirja, milles väljendasin oma muret ning palusin abi ja juhendamist ning õppemeetodi lahti seletamist. Õpetaja vastust minule ei olnud paraku kuigi suurt abi pakuv ning sellest ma siinohal rohkem ei räägi.

Mu väike tegija sai 4-aastaseks

2010-10-04T21:09:00.000+03:00

Alles see oli kui ... Ah, teate isegi!

Ent ühtäkki ei ole meil kodus enam pudikeelset beebit vaid täitsa suur ja asjalik mehehakatis. Räägib palju, sööb palju, teeb palju, jõuab palju. On üldse üks tore, asjalik, arukas, hooliv ja muidu andekas poiss.

Pidu sai ka. Üks pidu toimus lasteaias ja teine kodus. Kuid see lasteaia pidu polnud sugugi selline tavaline, et viid hommikul koogi aeda ja rohkem sa ise peost osa ei saa. Meie õpetajad pakkusid lahkesti, et me võiksime sünnipäevade aegu kasutada rühmaruumi kui mängutuba. Nii me siis tegimegi.
Kuna ühel toredal pisikesel lasteaia sõbrannal oli sünnipäev päev hiljem kui meie kutil, otsusasime teise emmega, et teeme ühise toreda peo. Tellisime tordi, tõime näksid, õpetaja korraldas lastele vahvaid mänge. Kutsustud oli ka sünnipäevalaste õed-vennad ja ka issid, kes kahjuks tulla ei saanud.
Lastel oli lõbus, tort oli maitsev ning lõpuks istusid laua ääres ka oma lastele järgi tulnud lapsevanemad. Vahva!

Kodus oli ka tore olemine. Ikka ainult täitsa omadega. Mõned olid puudu ka.

Palju õnne mu väikesele toredale pojale!

Olen paigas.

2010-09-28T20:26:00.002+03:00

Täitsa hämmastav, ma olen oma ametiga hetkel nii paigas kui paigas.

Mis sest, et mu tööpäev väsitab mu nii ära, et koju jõudes roomaksin meeleldi kohe voodisse.
Mis sest, et mu töö sisaldab nii intensiivset suhtlust, et päeva lõpuks on keel suus paks ja liikumatu lihatükk.
Mis sest, et peamiseks suhtluskeeleks terve päeva vältel on vene keel. NB! See ei oleks mu vabatahtlik eelistus.
Mis sest, et mu tööpäev mahutab eneses sama palju tööd kui mu varasemate töökohtade 3 päeva kokku.
Mis sest, et meelespidamist nõudvaid fakte on nii palju, et hirm piitsutab olema usin ja tähelepanelik.
Mis sest, et palk selle töö eest ei ole sugugi proportsionaalses suhtes töömahu ja riskidega, mida see töö endast kujutab.

Aga mul on imetoredad töökaaslased ning ainult mõned vähemtoredad.
Aga ma tunnen end vajalikuna niiiiiiii paljudele inimestele.
Aga ma saan oma tööga kiiduväärselt hakkama.
Aga mu töö on väljakutseid pakkuv.

On imeliselt hea tunne tulla koju ning tunda, et ma olen küll väsinud, kuid mitte tööst, vaid lihtsalt sellest tööl veedetud ajast, lihtsalt füüsiliselt.
Kui mul ongi üldse stress, siis seetõttu, et ma ei jõua kodus olla ja teha sama palju kui tööl.
Mulle meeldib tööl sõna võtta ja osa võtta. Varasemtes kohtades olen püüdnud nähtamatuks jääda ja ära nihverdada.
On hea tunne saada tihti ja vahetult tagasisidet tehtud töö kvaliteedi ja õnnestumise kohta.

Ja kui nüüd filosofeerida teemal, mis on minu töö kaugem eesmärk, siis võiks öelda, et et mu töö on õnnestunud siis kui mul enam töökohta ei ole ;-)

***
Täna astus kontorisse sisse kuller suure lillekimbuga. Hüüdis minu nime. Üks tore inimene, keda mul õnnestus pisut aidata, ei pidanud paljuks mind selle eest tänada. Mitte lilledes ei ole asi, vaid faktis, et need inimesed, kellega praegu igapäevaselt kokku puutun, suudavad oma õnnestumisest tunda oluliselt suuremat rõõmu kui üks tavaline mõõdukalt õnnelik või lihtsalt okey-lt hakkama saav kodanik. Need inimesed jagavad oma rõõmu.

Kiire pühapäevaõhtune meisterdustund

2010-09-26T20:35:00.001+03:00

Mulle meenus tunni eest, et homseks oli vaja viia lasteaeda oma lapsest kollaaž, kasutades väga erinevaid materjale. Teemaks "Laps muinasjutu tegelasena". Valisin Saabastega Kassi. Otsisin välja kõikvõimalikud paelad, traadid, kivid, paberid, nöörid. Panin proovile oma nigela joonistamisokuse. Ja selline see sai.

Hea, et meenus, et vaja teha.

Laagritulede ja muinaslugude aeg ...

2010-08-23T21:29:00.001+03:00

Sel suvel käis meie Inku esimest korda laagris. 10-päevane laager Rannapungerjal oli katsumus nii mulle kui lapsele. Eelkõige emotsionaalses mõttes.

Aga ...

Kui mina väike olin, käisin laagris igal suvel. Vähemalt algkooli ajal. Minu kool korraldas suvelaagreid Karepal. Algselt olid need pioneerilaagri nime all. Mina pioneeriks sada ei jõudnud, oktoobrilaps aga olin küll. Tolle aja laagrid toimisid reeglite, normide ja kavade järgi. Samas olid need sedavõrd toredad omaealistega olemised, et siiani on lahe meenutada.
Ma enne selle loo kirja panekut helistasin sõbrannale, kellega samaaegselt nondes laagrites käisime. Meenus, et:
* Laagris oli mitu maja. Ühte neist nimetati Roosa Villaks ning selles elasid tallinnlased. Meie mälus uhked ja ennasttäis lapsed. Loomulikult käis erinevate majade elanike vahel tugev võistlus kõiges.
* Õhtuti toimusid diskod, kostüümipeod, missivalimised, mistervalimised jms. Diskod olid popid. Sättisime ja mukkisime end ja lootsime valitud saada mõne eriti ilusa poisi poolt. Muuseas, siis ei olnud veel see aeg, kus plikad karjakesi isekeskis tantsiksid. Seega tekkis esimene paar tantsupõrandale ikka tüdrukute valiku ajal. Teadagi, poisid ju arad alustama.
* Öösiti toimusid ööhäired, pasteerimine (mäletate, mis see on?), kollitamine, hirmutamine, vaimude kutsumine ja õuduslugude rääkimine.
* Trussikuks hüütud lahe klassivend küpsetas ahjus toki otsas söögiajal kaasa võetud leivakääre.
* Tubade korra eest sai punkte. Koostatati mingi pingerida. Parima tiitli nimel rabeleti ikka hullult. Laiskade toakaaslaste peale, kes korda pidada ei viitsinud, oldi väga kurjad. Kord nagu sõjaväes! Voodi korrasolekukski olid omad reeglid.
* Pesemas pidi käima metsa alla ehitatud lahtises katusealuses, kus kraanikausid jääkülma veega reas. Kuskil eraldi majas oli ka saun. Kui ei meenu, kes ja mil moel ja kui tihti saunas käia said.
* Oli köögitoimkond.
* Oli külaliste päev. Siis sai kommi ja head-paremat kodustelt. Laager kestis ikka 2 või enam nädalat mu mäletamist mööda.
* Kojuigatsust ja kurbust ei mäleta. Või ei taha mäletada. Kuid kuna käisin laagris korduvalt, siis järelikult ikka meeldis.

Nii, Kairit või keegi teine, kellele need laagrid meenuvad, võite julgelt kommentaaridesse meenutusi lisada. Täitsa lahe oleks mõnest unund seigast teada saada.

Veel käisin lapsena tantsulaagrites. Tegelesin pikki aastaid (lausa 8-aastat vist) võistlustantsuga ning sestap oli tantsulaagreid ohtralt nii talvel kui suvel. Need olid tiheda trennigraafiku kõrval samuti väga lahedad. Hoopis teistsugused kui koolilaagrid.

Inku esimene laagriskäik aga tõi:
* jalgadele (tema mitte minu) ohtralt ville, sest kõndima pidi palju, kuid kõndida Inkule ei meeldi. Tema suurim kild sel teemal on seesugune: "Inku, kas läheme jalutama?"; "Kas autoga?";
* miljon kurba SMS-i emme telefonile;
* veel rohkem nuuksuvaid kõnesid;

Olin ikka mitu korda kindel, et nüüd lähen küll talle järgi. Õnneks olin tugev. Laps sai kogemuse võrra rikkamaks. Pealegi, milleks alla anda. Ta sai hakkama ja oli tubli.

Tänapäeva lapsed ei ole nii iseseisvad kui meie kunagi. Lapsed on praegu justkui rohkem hoitud ja poputatud. Iseseisvumine on edasi lükatud. Teisalt ka maailm on hetkel hullem kui varem ning laste kaitsmine, oma tiiva all hoidmine on tähtsam kui iial varem.

Kuid vaatamata kurvastusele laagri ajal, on soov järgmisel aastal uuesti laagrisse minna täiesti olemas.

Materiaalse poole pealt. Ei tea kas minu lapsepõlve laagri maksumus haukas vanemate rahakotist palgaga võrreldes sama suure tüki kui praegu. Inku laager läks maksma üle 3000- krooni + taskuraha.

MINU suvi

2010-08-23T20:54:00.003+03:00

Likvideerin taas oma suvejuttude võlga ühe lookese võrra.

Minu jaoks on olnud see suvi ainus omalaadne.
Esiteks ma töötasin. Veel kunagi oma elus pole ma pidanud kõikidel suvekuudel järjepanu tööd tegema.
Teiseks ma puhkasin. Puhkasin palju rohkem kui oleksin puhanud ametlikult puhkusel olles.

MINU suvi algas siis kui mu perekond sõitis ära. Põhhil oli auga välja teenitud puhkus. Lastel niisamuti. Nõnda nad kolmekesi maale sõitsidki. Samal ajal veetsin mina kuumi suvepäevi konditsioneeritud tööruumis. Õhtuti aga lihtsalt olin. Täiesti uskumatu vabadus. Lihtsalt istusin. Lihtsalt lugesin. Lihtsalt magasin. Lihtsalt ei teinud midagi.
Igal nädalalõpul aga loksusin bussiga pere manu.
Nädalalõpud peregagi olid teistsugused kui tavaliselt. Minust ei sõltunud midagi. Süüa tegi keegi teine, laste muredega tegeles issi. Mõnus.

Lõpuks, peale kolme nädalat üksindust, naases koju Põhh. Sellega oli osa minu puhkusest lõpetatud. Tekkisid taas vaja-teha-tegemised. Teisalt olid need kaks nädalat Põhhiga kahekesi ka omamoodi puhkuseks. Päeval tööl, õhtul kinos või jalutamas. Avastasime, et meil ei olegi omavahel igav, meil on endiselt millest rääkida, suudame ikka koos naerda.

Peale viienädalast suve naasis koju väikvend. Veel nädala pärast ka Inku. Uuesti pereellu sisse elamine võttis minul küll mõnevõrra aega. Ausalt öeldes oli see kõikide oma kohustuste laviiniga lausa šokeeriv. Kuid mõned ajad harjumist ja kõik on nii nagu enne. Hea on olla OMA perega. Hea, et ON oma pere.

Laste suvi oli täis käimisi ja olemisi. Põhhile oli see suvi samuti täiesti eriline. Ta ei ole pidanud/saanud varem oma lastega omavahel aega veeta. Ikka olen mina ka olnud ja korraldanud. Kuid nad said kõik need kolm nädalat isekeskis toredasti hakkama.

Suvi on kohe läbi! Tore oli! Omamoodi oli!

Mul on tukk

2010-08-23T18:19:00.002+03:00

Mõne päeva eest tükkis pähe mõte tukast, mida mul iial olnud ei ole (kui on, siis võite meenutada). Siinkohal ei lähe arvesse need viltused tuka moodi asjad mingi konkreetse soengu (a´la poisipea) raames.

Küsisin Põhhi arvamust ka. Tema vastu küsima, et milleks mul seda lapse-look´i vaja on.

Täna aga, kui olin taaskordse päeva veetnud klambritesse köidetud kiharatega, küpses trollis lasteaia poole kõikudes kindel mõte. Trollist maha saades astusin sisse esimesse suvalisse juuksurisalongi, milleks juhtus olema Salon+. Mõtlesin, et kui kohe ei saa, siis ei tahagi. Õnneks sain. 15. minuti pärast ja 64.- võrra vaesemana astusin sisse lasteaia uksest. Esimene kompliment tuli pojalt, kes leidis, et emme on nüüd nii ilus.
Kodus arvas tütar, et ma olen nüüd nii armas, samasugune nagu sellel vanaema Laine pildil, kus olen 15-aastane. Seega näib, et olen küll ilus, kuid ka Põhhil oli õigus. Olgu see väljanägemine nii noor kui tahes, ma ise olen väga rahul. Nüüd on kohe näol ilmet.

Muuseas lasteaeda jõudes astusin esmalt sisse valest lasteaia uksest. Ma loomulikult unustasin, et poiss oli täna esimest päeva "suurte poiste lasteaias", ehk esimest päeva aiarühmas, uues majas, uutes ruumides, uute õpetajatega. Lastesõim on jäädavalt seljataga.

Ühtne Eesti

2010-08-20T22:16:00.002+03:00

Tänane ühte laulmine lennutas Eestimaale tohutul hulgal elujõulist positiivset energiat. Sellise energia toel peaks alguse saama paljud head ja edukad mõtted ja teod.

Sellised rahvuslikud koos laulmised-tantsimised-olemised poevad sügavale hinge, tekitavad tugeva kuuluvustunde, panevad pisarad voolama ja hinge õnnest värisema. Teisalt rebeneks justkui haavad. Kõlab teatraalselt, kuid tõesti! Justkui oleks esivanemate valu, ent ka rõõm nende laulude sees.

On sügav kurbus ja kurgus kripeldav nutt eestlaste pärast, kes kannatasid võõra võimu tulles. On kurb, et Eesti üldse taasiseseisvuma pidi. Kuid imetore, et see teoks sai ning me pole suure Venemaa tähtsusetu kild.
Veel kurvem on teadmine, et enamik suure Venemaa elanikkonnast ei tea, kuidas ajalugu oli. Või kui teavad siis eitavad. Näen seda paraku IGA PÄEV.

Elagu Eestimaa!
Elagu eestlased!
Elagu ühte laulmine!

Hämming ...

2010-08-11T22:46:00.001+03:00

... tabas mind täna kui sain teada, et tuttava elukaaslane käskis tal kustutada ühe päeva jooksul Facebook´i konto või suhe on läbi.
Millistele alustele küll inimeste suhe on loodud? Kas nendeks taladeks ei peaks olema mitte usaldus, austus ja armastus?

9-aastane

2010-08-11T21:48:00.003+03:00

Ma ei suutnud kuidagi otsustada kas alustan võlgade likvideerimist tänasest mineviku suunas või vastupidi. Otsustasin alustada sellest otsast, mis värskemalt meeles.

Mu armas tütar sai 9-aastaseks. Korraga nii pisike tüdruk kui väike neiu. Vahel täis lõppematuid lapsikusi, vahel tõsise olekuga väike vanainimene.

Kui peoks sättimine oli lõpule jõudnud (sedapuhku juba täiesti omapäi, emme punutud patsita), vajus mul hetkeks üllatusest suu lahti.Värvitud ripsmetega, imeliste pikkade, peaaegu vööni ulatuvate lahtiste juustega oli lapse silmavaade ja olek nii võõras. Nii ilus. Nii suure tüdruku moodi.

Õnneks läks silmavärv peatselt laiali ja juuksed ronisid patsi, kleit asendus seeliku ja t-särgiga ning neiulik olek asendus rõõmsa lapselikkusega.

Aga ikkagi, iga aastaga üha enam ja enam hakkab lapsepõlv taandumise märke ilmutama. Aga kõik need plaanid, millest kunagi mõtlesin, on ju veel ellu viimata! Mis siis, kui ta saab enne suureks kui kui MINA selleks valmis olen?

Palju õnne mu kallis printsess. Oled mulle ütlemata kallis.

Võlad enda ja teiste ees ...

2010-08-11T07:47:00.000+03:00

... saavad peatselt tasutud.
Ma olen nii endale kui oma lugejatele võlgu terve suve jutud. Kohe, kohe saab viga parandatud.

Kirjad Juliale

2010-07-26T22:00:00.000+03:00

... mmmm, kui hea film!

Mu ellu kohe peab kuuluma üks paras kogus häppi ende ja kamaluga romantikat. Ja see film andis just nii palju kui vaja. Ja mõelda vaid, terve riigitäis (Itaalia) romantilisi mehi ...

Emotsioonid näos

2010-06-30T00:06:00.003+03:00

Ma ei taha, et minu nägu vaadates oleks näha valitsevate ilmingutena kurjus, õnnetu olemine või muud säärast. Mulle ei meeldi, et kõik mu negatsiivsed mõtted, elustiil ja tunded näos peegelduvad. Oska vaid näha ja vaadata. Mul on paar klienti, kelle näkku vaadates ei näe muud kui lõputut õnne ja rõõmu. Olenemata põhjusest, miks ta on mu klient. Olenemata kõigest. On kaugele näha, millise eluhoiakuga inimene on. Kui sellist inimest vaatad, siis naeratad ise ka. Tunned end paremini.
Ma soovin, et minu ilme oleks ka alati naerul. Et kui ma vanaks jään, siis pole mu näos mure- ja kurjusekortse peegeldamas mu elukäiku ja hoiakuid vaid mu nägu upuks naeru ja õnne kortsudesse. Et silmad naeraksid ka siis kui ma seda ei tea.
Viimane aeg ilmeid ja hoiakuid muuta. Muidu ei taha ma vanana peeglisse vaadata.

Ja ma veel arvasin, et olen positiivse ellusuhtumisega. Küllap vaid sisemiselt.

Mõnel on annet enam kui teisel

2010-06-29T23:59:00.001+03:00

Mõni inimene oskab sõnu ritta seada nii, et sa loed ja jutt haarab sind endasse. Sõnad on jutuks põimitud just nõnda, et see kisub lugejast kõik emotsioonid pinnale. Loed ja nutad. Loed ja naerad. Rõõmustad. Samastud. Selline kirjaoskus on anne. Avastasin enda tutvusringkonnast ühe sellise sulesepa. Olen tema kirjutatut lugenud vaid ühe konkreetse kirjatüki, kuid see andis selge arusaama, et tema kirjutatuna on iga kirjatükk kulda väärt. Ja temast me veel kuuleme. Ausõna.

Aga eks igaühel ole omad kindlad lemmikud. Iga kirjastiil ei sobi igaühele.Mulle meeldib lugeda mitutmoodi eneseväljendust. Üheks mu lemmik kirjutajaks/väljendujaks on kallis sugulane, kes suudab sellist allegooriat ritta seada, et lugedeski hämmastusest suu lahti vajub ja ta teeb seda sealjuures sellise sõnaosavusega.

Alasti tõde ...

2010-06-29T23:42:00.002+03:00

Dramaatilise pealkirja taga tegelikult pelk avastus enese kohta.
Argrielu saginas, suutmatuses viibida hetkes, tulevad teadmised ja avastused pikkamööda hiilides ning jäävad tihti üldse tähelepanuta. Ent üksi olles on aega end jälgida ja kuulata. Mõistmine lajatab ette hoiatamata.

Noh näiteks ...
Avastasin täna, et kui ma oleks meheta ja lasteta lihtsalt tööl käiv ja üksi elav naisterahvas, siis ei häiriks mind (arvatavasti vähemalt mõnda aega) kuhjuvad pesemata nõud kraanikausis või laokil asjad või koristamata toad. Ma saaksin südamerahuga tulla peale tööd koju ning jätta iga asi vedelema just sinna kuhu see ise poetub. Saaksin täiesti vabalt keskenduda raamatu lugemisele keset kaost enese ümber. Võin mitu päeva asjadest lihtsalt üle astuda Võin vabalt jätta endale õhtusöögi tegemata või teha seda hoopis liiga palju. Ma päris kindlasti sööks liiga palju ja vedeleks liiga palju ja magaks liiga palju ja loeks liiga palju ja kui siis veel vähegi jaksu oleks, kirjutaks natuke. Selline oleksin ma üksi. Või vähemalt tundub mulle hetkel nii, mil olen justkui 100 aastat purgis veetnud ja kogemata valla päästetud džinn.

Aga miks mind siis ometi igapäeva elus, olles ema ja abikaasa ja perekonnaliige, see tolm ja segadus ja pesemata nõud ja laokil asjad sedavõrd häirivad, et ma ei suuda enne istuda ega astuda ega olla kui kõik on puhas ja korras? Enamgi veel - läikima löödud. Ja seda tihemini kui rangelt võttes tarvis oleks. Kui mind see kõik üksi olles ei häiri ja perega olles häirib, siis olen korralik justkui kellegi teise jaoks. Kellegi teise pärast? Imelik.

Aga tegelikult ... Miks ma üldse üksi olen? Olen üksi sel lihtsal põhjusel, et minu hiljutise tööle asumisega seoses ei ole mul võimalik sel suvel saada puhkust, mistõttu Põhh ja pudinad omapäi ja eemal suve veedavad.
Kõige lahedam olukorra juures on see, et olen täiesti üksi kodus esimest korda viimase üheksa aasta jooksul. Terve emaks olemise aja jooksul. On olnud küll üksikuid tunnikesi iseendaga, kuid ei iial enemat kui päevake.
Ma ootasin seda aega. Ootasin nii kangesti, et Põhh oli haavunud minu suurest elevusest nende lahkumise üle. Ent asi pole sugugi selles, et ma ei sooviks üle kõige oma suve koos perega veeta, lihtsalt see enneolematu vabaduse mekk on nii hõrk. Mis sest, et päeval tööl olen.

Ja mida ma selle vabadusega siis peale olen hakanud? Esmalt olen pettunud, et aeg endiselt kiiresti kulgeb ja mu hinnalisse üksiolemise aega suurt midagi ei mahutugi. Teiseks olen iseenda suurim vaenlane ja inspiratsiooni surm. Tegin plaane, et lähen kinno ja sõbrannade juurde ja sinna ja tänna, kuid kui vabadus oli käes siis ...
Eile õhtul näiteks, selle asemel, et kinno minna, puhastasin 10 kilo maasikaid ning tegin sügavkülma pistmiseks toormoosi. Nagu uruhiir talvevarusid kogudes. Hiljem lugesin pisut raamatut ja kell 9 juba magasin õndsa und. Hommikul olin iseenda peale kuri, et isegi telekat ei viitsinud vaadata.

Täna aga oli veel "lahedam" õhtu. Tööpäev oli pikk. Koju jõudes potsatasin diivanile, panin teleka käima ja isutsin. Minutid tiksusid, tunnid läksid. Ma ei teinud MITTE MIDAGI. Lõpuks klõpsasin kell 9 teleka kinni ning ronisin voodisse, kus ma muidugi kohe magama jäin. Äkitselt äratas mind telefonikõne. Tegelikult täitsa mõistlikul kellaajal, sest normaalsed täiskasvanud ei maga veel kell 10. Olin telefonile vastates täiesti unes.Rääkisin tükk aega oma teada töökaaslasega (kelle nime ma justkui telefoni ekraanil olin märganud), kuid kui jutt juba antud isiku kontekstis liiga imelikuks kiskus ja küsimused järjest segasemaks, siis "ärkasin" ja taipasin kellega tegelikult räägin ja millest jutt käib. Pidin naerust püksi tegema (enne uinumist kugistatud veerand arbuusi oleks sellele rõõmuga kaasa aidanud).

Uni läks aga ära ja siin ma olen.
Igal juhul mulle meeldib olla iseendaga. Ma kohe ei tahagi kuhugi minna ja midagi teha. Tahan teha MITTE MIDAGI, sest seda ei saa ma muidu kunagi. Kogu aeag on midagi, mida on VAJA teha, sõltumata minu soovidest. Seega pereelu on imeline ja täis õnne, kuid ka sellest on vaja puhata. Ja kindlasti rohkem kui kümne aasta jooksul ühe korra.

Selle blogi pidamisega on ka nii, et tahaks ju. Iga päev on mingid mõtted. Kuid mida pole on jaks. Tahtmine oleks, aga jaksu mitte. Ja nii see kuu juba möödas ongi.

Kibekiire reedeke

2010-05-24T22:36:00.001+03:00

Nii sisutihedat päeva pole mu elus ammu olnud.
Jõudnud peale reisi napi öö magada, algas tööpäev.

Tööpäeva lõppedes kiiresti lasteaeda - Väikemehe sõime lõpetamise pidu.

Oli ilus ja meeliülendavalt pidulik. Minu väike ja armas, õpetaja poolt rühma liidriks tituleeritud pojake luges kõva ja selge häälega, käekesed püksiservi rullimas, luuletuse:

Eero, Eero, mis sa otsid?

Otsin kus on minu kotsid (loe:klotsid).

Kotsidest mul oleks vaja

ehitada koolimaja.

Tubli ja koostöövalmis emmena sain minagi aukirja. Noh, hea küll, tegelikult Põhhiga kahepeale.

Peale pidu napp 10-minutiline sõit Salme Kultuurikeskusesse, kus kohe-kohe algamas tütretibu igakevadine kahest etendusest koosnev tantsuesinemine.Vahetult enne reisi kiire näputööna valminud esinemiskostüüm vajas mõningaid ümberkujundusi ja pisidetaile, mistõttu pool tunnikest enne etendust olid käed tööd täis ja plikad soenguootel järjekorras.

Etendus oli võimas, nagu ikka. Tekitades mul, nagu ikka, meeletu isu ka ise hakata seal trennis käima. Ja ehk nüüd sügisest ikka hakkan ka. Kas keegi ei taha mulle seltsiks tulla?

Tütreke oli tubli. Vaatamata mitmetele haiguse tõttu puudutud trennidele ning seeõttu viimasel minutil muudetud kava mitte oskamisele, oli ta julge ja tubli ning läks lavale, säras ja tantsis.

Ma olen oma laste üle oi kui uhke. Vahel hakkab kohe rinnus valus. selline mõnus valus. Justkui ei mahuks see suur armastus kuhugi ära.

Kahe päevane reis Pariisi

2010-05-24T21:58:00.005+03:00

Ma siin juba kirjutasin, miks ja millal me Pariisi sõidame. Nüüd on käik käidud ja emotsioonidki hakkavad igapäeva elu melus lahtuma. Vaja käpelt üles tähendada.

Kirjutan natuke iga kandi pealt, just ses järjekorras nagu meeles on, kõigile teile, kes te juba mitu päeva olete huvi tundnud, kuid ma pole viitsinud pikalt pajatada. Aga siin jutustan küll nii pikalt kui tuleb. Kes ei viitsi lugeda, ärgu vaevugu. Ma ei solvu. Aga ehk ei tulegi pikalt ...

Mida lähemale reis tuli, seda ebakindlamaks ma muutusin oma "ise-organiseerin-ise-saan-hakkama" olukorra suhtes. Äkki miski siiski ei lähe nii nagu plaanitud või ehk jäi miski kahe silma vahele. Samuti ajas mind ärevaks asjaolu, et nädalake enne reisi murti meie koju sisse ning varastatud asjade hulgas oli ka mu pass. Lugesin küll kõikjalt, et ID-kaart on Pariisi reisimisel sobiv dokument, kuid siiski... Ja veel see taaskordne tuhapilve teema. Kõige krooniks jäi Inku päev enne meie reisi sarlakitesse. Teistkordselt. Just-just, ei kujune tal immuunsust sääraste haiguste suhtes.

Seega algas meie reis teadmisega, et vanaemal saab olema keeruline nädalake ning vaevalt Väikemees seekord haigusest pääseb.

Kuid etteruttavalt võib öelda, et reis sujus viimse minu poolt organiseeritud pisidetailini.

Meie hotell (ülemisel kollaažil all paremas nurgas) asus kesklinnas, mõne kilomeetri kaugusel Notre Dame´st. Transpordivahendina kasutasime metrood ja kondiauru ning vaatamisväärsuste hulgast tegime endile sobiva valiku arvestades ajaressurssi. Kokku saime Pariisis kolada kahel päeval. Kolmas päev kulus täies mahus koju tagasi reisimisele.

Aga järjekorras. Olen hirmus tänulik ravimitööstusele, et nad oma nutikuses on leiutanud sõidutalumatuse (või kuidas neid nimetada?) tabletid. Ilma nendeta ei saaks ma ka sileda merega ülelahe Soome, rääkimata lennukireisist.
Pariisi jõudsime kella kahe ajal päeval ning esimese asjana otsustasime hotelli üles otsida. Arvestades asjaolu, et valisin antud hotelli mingi interneti lehe kaudu fotodele tuginedes, hinna ja asukoha suhet kaaludes, oli hotell piisavalt viisakas. Ei midagi luksuslikku.
Tänavapildis ehmatas esimese hooga tohutu hulk musta nahavärviga inimesi. Seda mitte seetõttu, et ma neid üleüldises mõttes pelgaks või poleks ma teadnud, et Pransusmaal elab kõigsugu päritoluga rahvast palju, vaid just seetõttu, et sel tänaval, kus asus meie hotell ning mis oli meie esimene sihtpunkt, platseerusid nad suurte käratsevate ja inimesi tülitavate kampadena. See oli alul pisut ehmatav. Kuid harjusime.
Teise asjaoluna märkasime, et kõik (ja see pole liialdus!) inimesed Pariisis suitsetavad. Hingata polnud midagi. Suits suitsu järel. Juba metroojaamas maa all oli paljudel kuiv suits hambus ning välgukas käes, et tobi läita niipea kui juuksetutt millimeetri võrra maa alt väljas. Lõpuks harjusime ka sellega. Või siis mitte...
Kolmandana täheldasime, et pariislaste hulgas on popid kaks tehnilist vidinat - iPod ja iPhone. Nii noortel kui vanadel olid musajuhtmed kõrvas ning helistamiseks-navigeerimiseks suur ja mugav iPhone.
Pariisis on kõike palju. On palju (arhitektuurilist) ilu, pisidetaile, parke kuid sealsamas ka tohutul hulgal räppust ja sodi sealsamas ilu keskel, ümber ja peal. On palju autosid ja inimesi, on palju kaulpuseid ja kohvikuid. On lõpmatult palju emotsioone igal sammul. On kõikvõimalikke inimesi. On ääretut rikkust ja haledat vaesust.
Liiklus on Pariisis täiesti reegliteta. Ehk et reeglid ehk on küll olemas, kuid igal juhul mitte liiklejatele täitmiseks. Valgusfoori punane tuli tähendab jalakäijale eelkõige seda, et nüüd on aeg hakata autode, jalgrataste, rollerite ja busside vahelt eluga riskides üle tee minema. Rohelise tulega võis ka, kuid see polnud põnev. Politsei lähedust ei peljanud selliselt liigeldes küll keegi. Autoliikluses jäi enim silma asjaolu, et igast suunast kaherealisel ristmikul hakati nt vasakpööret tegema mitte kõige vasakpoolsemast reast nagu meil kombeks, vaid parempoolsemast reast, seda ajal, mil vasakust reast autod veel ka otse üle ristmiku suundusid. Kõige kiiremaks liiklusvahendiks Pariisis on metroo kõrval jalgratas ja roller. Jalgratta laenutusparklaid oli iga lühikese maa tagant - pistsid aga raha automaati, võtsid ratta, sõitsid vajalikku kohta ning jätsid ratta sealsesse parklasse.
Vaatamisväärsustest jõudsime külastada Notre Dame´i, Eiffeli torni, Arc de Triumpe´i, Sacré-Cœur Basilica´t, Montmartre´i linnaosas asuvat Tertre´väljakut. Kolasime mööda kesklinna tänavaid ja erinevaid poode. Kiikasime sisse kuulsasse ja kaunisse La Fayette tänava kaubamajja, ostlesime Halles´i kaubamajas, kaesime (mu meelest koledat ja mõttetut) Pompidou keskust..
Minu suurimaks elamuseks sel reisil kujunes kunstnike linnaosas Tertre´ väljakul kolamine-uudistamine. Kõik need tõeliselt osavad kunstnikud, kes seal päev läbi maalisid ja joonistasid, olid kogu oma häirimatuses ning loomeosavuses hämmastavad. Suure nurumise peale sain Põhhi nõusse lasta meist kunsti teha. Päris maalida me endid ei lasnud, kuid üks vahva Vietnami onu oli kääridega nii osav, et lõikas ühe lõikega, 10 minuti jooksul meist kahest korraga porfiilis vaated, teenides selle eest auga 20 EUR´i.

Noh sõbrad, kes te meid teate-tunnete, oleme ju selgesti äratuntavad?
Kõige eredamaks kogemuseks toitlustuses kujunes Prantsuse köögi asemel hoopis Hiina restoran. Ma armastan Hiina kööki. Kuidagi ei satuunud õigetesse kohtadesse, et oleks avanenud võimalus maitsta mõnd konnakoiba vms. Kuid Hiina restorani pakutud grillitud part ja vürtsikas part põleval pannil olid maitseelamuseks igas neelatuses.
Ja ei saa ju mainimata jätta, et see oli Põhhiga meie elu esimene reis kahekesi. Ja tuli välja, et sobime reisikaaslasteks imehästi. Põhh usaldab meeleldi kaardilugemise ja organiseerimise mulle ja mulle see sobib. Meil on sarnased eelistused ja maitsed ning seetõttu ei teki kuigi tihti vaidlusi teemal kuhu minna, mida osta või kus süüa. See aeg kahekesi oli niiiiiiiii mõnus. Igal juhul läheme kindlasti veel kahekesi reisima.
Ja ka lapsed said vanaemaga meie äraolekul kenasti hakkama. Väikemees õelt haigust ei saanud ja vanaema polnud pooltki nii väsinud kui kartsime.
Kõik sujus. Viimse detailini.
Ja ma tänan meie reisile kaasaaitajaid: vanaema, kes lapsi hoidis, Katrinit, kes vajalikku staffi laenas ning lahket abilist interneti avarustest, kes viitsis teha Pariisis käimise kiirkoolituse.
Noh, vist aitab ka. Kui midagi veel meenub, eks siis lisan.

Emadepäev

2010-05-10T18:16:00.001+03:00

Nädal või paar enne emadepäeva:

Väikemees: "Emme, ma tegin kasvatajaga sulle liblika ja teise kasvatajaga tegin käevõru ka. Varsti kingin need sulle. Aga see on üllatus!"

Inku: " Emme, me läheme klassiga martsipani muuseumisse. Arva ära mis me seal teeme ja kellele?"

Aga emadepäeva hommik oli armas. Inku oli ise luuletuse kirjutanud ja luges seda ilmekalt ette :-) Küll mul on hea meel on laste üle ja enda üle, et ma just nende emme olen.

Tööelu esimene vaatus

2010-04-23T21:36:00.013+03:00

Esimene kuu töörabamist on peatselt möödas. See on minu jaoks esimene „päris“ töö kollektiivi, reeglite ja süsteemsusega. Mulle meeldib kui on reeglid ja et neist peavad kinni iga astme töötajad, ka juhid. Näib, et mulle on alati meeltmööda olnud mingi kindel raamistik, kindlate alustega. Nüüd on see mul olemas ja see tekitab minus uskumatult rahuliku ja turvalise tunde.

Minu igapäevane elukorraldus muutus aga kardinaalselt. Hommik algab 05.50 varahommikul. Dušš, make-up ja kõikidele hommikusöögi serveerimine võtab tunnikese. Siis mõnus pooltund hommikukohvi ja võileibadega Kanal 2-st multikaid vaadates. 07.20 on aeg astuma hakata. Tööle jõuan just täpsel nii vara, et enne klientide saabumist jääb pool tundi aega enese häälestuseks. Ja abi vajavaid kliente jagub terve päeva igasse minutisse.

Väikemees ärkab minuga koos, „kooli“ läheb aga issiga. Kutt on selle igapäevase lasteaias olemisega kenasti kohanenud. Ei küsi enam iga päev, et „kas nüüd on juba puhkepäev“.

Inku aga oma aja peremees. Käib ise koolis, läheb ise trenni, teeb ise süüa kui ma pole eelmisel õhtul jõudnud vaaritada. Suur ja tubli tüdruk. Ühel päeval just ütles mulle, et natuke on küll imelik, et emmet polegi kogu aeg olemas, kuid talle väga meeldib, et ta saab segamatult teha omi tegemisi, ilma et väikevend segaks või ema keelaks. Tore.

Ja mu töö meeldib mulle. Rohkem kui oleksin osanud ette näha. On arvuti, on suhtlemine on reeglid ja on võimalus midagi „ära teha“, aidata ja suunata.

Laiskus maksis valusalt kätte ...

2010-04-06T19:55:00.004+03:00

Pildil pole küll selle liininumbriga buss, millest jutt tuleb ent illustreerimaks mu juttu, on seegi piisavalt roheline ja jube.

Niisiis, täna oli minu kolmas tööpäev uues ametis. Kuna hommikul vihma sadas, mõtlesin, et olen laisk ja ei lähe tööle jala (mis oleks umbes 40 minutit aktiivset jalutuskäiku). Ei läinud ma ka läbiproovitud trajektooril sõitva bussi või trammi peale. Saatsin Inku kooli ja jalutasin Gonsiori tänava Viru poolsesse otsa, et sealt mõnele sobivas suunas liikuvale bussile hüpata. Aga, et mitte liiga uljas näida, vaatasin ikka bussiliini kohta käivat infot ka posti külge kinnitatud tabelist. Märgitud marsruut oli igati õige. Õiged tänavad üksteise järel reas. Tabeli järgi pidi buss kohe, kohe saabuma. Saabuski. Esiaknal suur silt: EKSPRESS. Noh, mul pole küll ekspressi kuukaart, vaid tavaline, kuid mõtlesin, et paar peatust ju vaid. Lohutasin end veel, et kui saan trahvi, siis saan endale selle maksmist lubada, kuna ma käin ju nüüd tööl. Teiseks, teadsin küll, et EKSPRESS tähendab vähemate vahepeatustega bussiliini, kuid ma ei tulnud selle pealegi, et need vahemaad peatuste vahel niiiiiii pikad on.

Ühesõnaga astusin vapralt sisse. Esimene peatus tuli peatselt ja sellest järgmine oleks pidanud olema minu oma. Siis aga ... Buss muudkui sõitis ja sõitis. Kesklinn jäi seljataha. Juba olime Kristiine linnaosas. Juba suundusime Mustamäe poole. Mida ...? Hakkasin juba kõiki tänavaid ja bussi pööramisi pähe jätma, sest kuidagi oli vaja ju tagasi ka saada ja kant kiskus üha tundmatumaks Ja lõpuks, kui olin juba peaaegu paanikas olles pöördumas bussijuhi poole, et pisarsilmi peatust paluma hakata, tuli Forelli peatus. Kuskil Mustamäe veerel. Hüppasin ruttu maha. Hakkasin mööda läbitud trajektoori tagasi kappama.

Igal juhul oli sealt üks pikem jalgsi kappamine läbi tohutute porilompide suurema liiklusega tänava poole, kus lootsin saada mõnele tagasiliikuvale bussile või trollile. Lõpuks saingi.

Hilinesin kogu selle seikluse ja meeletu jooksutempo peale tööle vaid 15 minutit. Kuid seda suuresti tänu minu tänasele otsusele minna kodust pisut varem välja.

Loo moraal: ära roni kodust varem välja kui vaja, sest saatus leiab tühja aja täiteks ikka midagi ...

Tegelikult ei astu ma oma elus vist enam kunagi ühegi ekspress bussiliini peale. Parem loksun kauem, kuid tean, et saan sinna kuhu vaja või paar sammu kaugemale, kuid mitte linnaosade võrra kaugemale.

Ja tööpäev oli ka pikk. Liiga pikk. Teisipäeviti on mu tööpäev kaheksast kuueni, mistõttu oli mu väike armas pojake minu kohale jõudes juba tund aega ainus laps lasteaias (mai saa nüüd aru, kas ühegi sõimelapse vanem siis kuueni tööl ei käigi?). Ehh, tööinimese elu. Aga lahe on ikkagi.

Uus kord uinumises

2010-04-03T10:49:00.000+03:00

Minu õhtuid täidab täiesti uutmoodi vabadus.
Nimelt nurusid lapsed juba mitu nädalat, et nad saaks koos Inku toas magama jääda ja mina ei lubanud. Mõtlesin lihtsalt, et seal tõuseb suuremat sorti trall ja nali ning uinumine lükkub kaugesse öösse. Pika lunimise peale siis neljapäeva õhtul siiski lubasin, kuid mainisin, et kui tralliks läheb, siis tuleb väikemees oma voodisse tuttu. Meid mitte tundvatele inimestele teadmiseks, et meil on kolm tuba. Üks tuba on nö lastetuba, milles magab Inku. Väikemees aga on seni maganud veel meie magamistoas ja enamasti ikka ka minu kaisus, ehkki tal on meie toas ka oma voodi.
Nüüd on nad koos tuttu jäänud juba kahel õhtul. Minul aga seeläbi naljakas vabaduse tunne. Olen õhtuti harjunud ikka väikemehega koos tuttu minema ning harva on mul jaksu peale kuti uinumist veel elutuppa komberdada. Enamasti tukun juba enne kutti. No vot, ja nüüd äkitselt ei aja mind kellegi unesoov varakult põhku pugema. Lahe!
Omekorda tähendab aga see olukord ka seda, et on aeg osta lastele narivoodi. Ainult, et kust? Ikeast?
Mõni hea nõuanne naride osas oleks teretulnud.

papusid igale maitsele ja igas suuruses

2010-03-31T15:35:00.000+03:00

Arvate, et meil on palju väikeseid külalisi? Aga ei! See on meie väikemehe jalavarjude varu kuni esimese klassini :-D

Mõtlesin lihtsalt, et kuna antud panipaika enam ükski tuhvel juurde ei mahtunud, korrastada pisut seda kuhja. Korrastuse käigus aga selgus, et väikseks jäänud pole ükski paar, ikka veel pisut vaja oodata. Ja ma pole fanaatiline jalatsite koguja, nagu mu sõbranna täna lahkelt mainis. Lihtsalt on kogunenud siit ja sealt. Meie väikemees ju suguvõsa väikseim poiss. Mõned paarid on jäänud suurelt õelt, mõned minu väikevennalt ja suurem osa on kuti tädi laste jalatsid. Ja kõik on nii kipad.

Töötusest, tööotsimisest ja muust

2010-03-26T12:20:00.000+02:00

Ma olen juba ammu tahtnud kirjutada oma mõtteid töötusest ja töö otsimisest ja veel nii mõnestki mõttest. Juba hetkest, mil kaotasin koondamise läbi oma viimase olude sunnil väga lühiajaliseks jäänud töökoha.

Järgnevalt siis mu mõtted ja faktide konstateerimised.

Situatsioon 1.: Mees käib tööl, üks laps koolis ja teine harjub lasteaiaga. Mina olen kodus. Teen koduseid töid, hoolitsen pere eest. Olen veel lapsehoolduspuhkusel.

Situatsioon 2.: Mees käib tööl, üks laps koolis ja teine käib lasteaias. Mina olen kodus. Teen koduseid töid, hoolitsen pere eest. Olen töötu.

Kaks justkui sarnast olukorda pealiskaudsel vaatamisel. Tegelikult on suur vahe, kas oled kodus lapsehoolduspuhkusel või töötuna, olgugi, et päeva sisu on suuresti sama.

Minu ülikoolis käimine sai oma lõpu 8 aastat tagasi. Seega võiks ju arvata, et see 8 aastat kätkeb eneses mitmeid töökogemusi ja tõusu karjääriredelil. Nii oleks see ehk olnudki, kui ma poleks emaks saanud. Ja veel kaks korda. See tähendab, et sellest kaheksast võimalikust töökogemuse hankimise aastast olen reaalset töökogemust saanud kaks ja pool aastat, just täpselt nõnda palju kui jäi aega ühe lapse kolmeseks saamisest teise lapse sünnini. Ülejäänud aja olen olnud lapsehoolduspuhkusel ning kasvatanud ja toetanud oma lapsi. Nüüd on see 8 aastat läbi ning mina jälle tööturul täiesti saadaval tööjõu ressurss. Aga millise kogemusega? Kui kandideerimas on kaks samas vanuses isikut, samasuguse faktipagasiga, kuid selle vahega, et üks olen mina ja teine mingi mees, siis kes saab töö? Kas 2,5-aastase või 8-aastase töökogemusega persoon? Kas see, kel lapsi pole või kelle laste eest hoolitseb nende ema või see, kes ongi ema ja on tööl käies sõltuvuses oma laste heaolust ja tervisest?

Iseenesest hindan oma oskusi ja töökogemusi mitmekülgseteks ning arvestatavateks, vaatamata vähesele kogemusele. Minu äärmiselt suur ja tugev teooriaportfell lubaks mul igal valitud ametikohal ka reaalselt hakkama saada, kui vaid võimaluse saaks. Ent võimaluse saamiseks peab kas valetama või … valetama. Ehk siis, et täiesti võõrale tööandjale oma kaaskirja ja cv-ga sadade hulgast silma jääda, peab cv-s „unustama“ mainida oma toredaid ja elujõudu andvaid lapsi. Või kui mainid, siis pead kuhugi suurelt ja punaselt kirjutama, et laste haigused EI SEGA tööl käimist – olemas toimiv tugistruktuur (seda ka siis kui seda tegelikkuses pole). Kaaskirjas on oluline ilusas emakeeles ennast kiita ja oma erilisi oskusi rõhutada, samas teha seda nii, et üldmulje ei oleks ennastupitav. Selle tasakaalu leidmine on keeruline kunst.

Olude sunnil olen pidanud peale mõlema lapsega kodus olemist töökoha otsinguid nullist alustama. Esimest korda seetõttu, et olin eelnevalt alles üliõpilane ning oli tarvis leida oma esimene töökoht ning nüüd siis seetõttu, et mu esimene töökoht ning antud firma Tallinna esindus likvideeriti minu kodus olemise ajal, nii et lihtsalt ei olnud kohta kuhu naasta. Seega on mul kogunenud märkimisväärne vestlustel käimiste pagas. See, et üldse vestlusele kutsutakse, on juba suur võit. See näitab, et cv on ok ja et kaaskirjaga olen suutnud endale piisavalt tähelepanu tõmmata. Kuid lõplik valik langeb teise kandidaadi kasuks eelpool kirjeldatud põhjustel.

Sellel nädalal kirjutati Postimehes samuti noorte emade tööturule naasmise probleemidest. Üheks oluliseks puuduseks on Eestis osalise tööajaga kohtade nappus. Isegi kui naisel on võimalus abikaasa toel olla kodus lapse kolme aastaseks saamiseni (mis sest, et vanemahüvitis, mis aitaks hakkama saada, lõpeb juba aegu varem), nagu mina olen saanud olla, vajab kodu ja laps (lapsed) jätkuvalt ema hoolt ja tähelepanu. Eestis aga on nõnda, et kui ema tööle naaseb, siis ikka täiskohaga. Hommikul kell 7 kodust lahkudes, ning õhtul kell 7 sinna naastes. Terve selle aja on lapsed kellegi teise hoole all või harides ja kasvatades end iseseisvalt. Siit kasvavad välja mitmed riiklikud probleemid: lapsed ei saa vajalikku hoolt ja tähelepanu, lapsevanemad on väsinud ja ületöötanud. See on selline negatiivsem pilguheit olukorrale. See ei tähenda, et kõikidel see elu just nõnda kujuneks, kuid usun, et see on siiski mõtlemiskoht.

Antud postimehe artikli andmetel töötab näiteks Hollandis osalise tööajaga lausa 70% naistest. Eestis on see näitaja ca 10%. Selline osalise tööajaga elukorraldus annaks võrdselt võimaluse olla nii ema kui sissetuleku teenija, teostada end ametialaselt ent olles olemas ka oma perele. Minagi lepiksin meeleldi märgatavalt väiksema töötasuga, kui säiliks võimalus olla osaliselt kodus, aidata oma üht last õpingutes, lõpetada teise lapse lasteaia päev mõistlikul kellaajal jne.

Olen nö töötu esimest korda. Ja veel millisel ajahetkel! End Tallinna Töötukassas töötuks registreerimas käies oli enne mind järjekorras 125 töötut. Ootasin ootesaalis ligi 4 tundi oma aega. Praegune ajahetk on karm kui seda avatud silmadega vaadata. Seni olen eelistanud kõige globaalse suhtes silmi kinni hoida, näha vaid seda, mida näha tahtsin.

Muidugi oleks üheks võimaluseks luua oma ettevõte. Kuid kas kõik seda suudaksid? Kas mina seda suudaks? Kas ma tahaksin? Alluv olles on mul küll oluliselt väiksem valiku- ja otsustusvabadus ent võrdlemisi turvaline ja vastutusevaba elu. Vastutus on vaid oma töövaldkonna eest...

Tänase seisuga võin öelda, et 1.aprillist olen taas töötaja mitte töötu. Avaliku konkursi alusel on mind valitud ühe Eesti riigiasutuse töötajaks ja selle üle on mul hea meel.

Milline on meie 3,5-aastane Väikevend

2010-03-26T12:07:00.002+02:00

Viimasel ajal olen juhtunud rohkem kirjutama Inkust, tema tegemistest ja tujudest. Nüüd siis natuke kutist ka.

Nüüd lõpuks on väikemees harjunud lasteaias käimisega, võtnud omaks mõlemad õpetajad ning jääb aeda nutu ja halata. Ette on tulnud isegi üks viie päevane lasteaianädal :-D Vahel juhtub isegi, et kutt ei taha õhtul aiast koju tulla, sest tahab veel Olitiga (õpetaja) joonistada. Peatselt on ees sõime lõpetamine ning väikemehest saab ametlikult suur lasteaia poiss.

Meie kutt on iseloomult selline kamandav, õiendav, paikapanev, juhtiv, samas ka hooliv, hell ja sõbralik. Ta käitub kaasinimestega just täpselt nii nagu keegi parasjagu ees näitab. Kui mina riidlen, teeb seda temagi, kui õpetaja juhendab, juhendab temagi, kui sõber on lõbus ja sõbralik, on seda temagi. Nagu peegel.

Ta on suur lobiseja. Ta alustab oma katkematu seletamisega hommikul kell pool seitse ja lõpetab õhtul kell pool üheksa. Vahepeal magab ka tunnikese või kaks lõunaund.

Paigal ta ei püsi. Ka söömise ajal jookseb ta ringi, käies vaid "ampsul". Tohutu energiahulgaga sebija. Kogu aeg peab käima aktiivne tegevus temaga ja tema ümber.

Rahulik on ta siis kui vaatab multikat. Kord päevas valib ta DVD-de või VHS-ide hulgast meelepärase ja on vaikne ja rahulik vaataja. Pärast arutab ja mängib nähtu läbi. Ja loomulikult valib ta läbimängimiseks negatiivse rolli. Hea veel kui tegelasel on mõõk käes. Imelik, et tüdrukud võtavad järele teha kõik positiivsed kangelased ja poisid pigem antikangelased.

Telekast tulevate lastesaadete (a´la Tom ja Anni või Tudivillu .. vms) ta huvi ei tunne. Talle on olulised just need miljon korda vaadatud lemmikud oma DVD-del, kust ta ikka ja jälle midagi uut enda jaoks leiab.

Lasteaias on ta õpetaja "parem käsi". Eile oli selline situatsioon: Üks väike poiss kiskus väikeselt tüdrukult mänguasja käest. Tüdruk kaebas õpetajale, õpetaja noomis poissi ja seletas, et nii ei ole ilus teha. Kuna tüdruk aga asja tagasi ei saanud ei jäänud ta olukorra lahendamisega rahule. Pöördus siis tüdruk meie Väikevenna poole ja rääkis oma loo ära. Väikevend tõusis püsti, läks väikese poisi juurde, tüdruk käekõrval ning seletas rahulikult ja õpetliku häälega: " Nii ei tohi teha. Anna palun mänguasi kohe tagasi ja ära enam nii tee. " Mänguasi saigi plikakese kätte. Kõik rõõmsad ja situatsioon lahendatud. Õpetaja õhtul rääkis mulle seda lugu, kuidas ta vaatas olukorda ja muigas.

Teine õpetaja aga rääkis, et meie kutt osaleb päeva jooksul absoluutselt kõikides vestlustes ning on tõsine korraldaja, kel on ka omad järgijad.

Huvitav, mis eluala inimene temast küll tulemas on? Loodetavasti tema suur soov korraldada ja kamandada ei takista tal aiarühmas sõpru leidmast.

Oma õega hakkab läbisaamine tasapisi paranema, sest nüüd lõpuks hakkab kutt juba sellisesse vanusesse jõudma, kus ta üht-teist õe seletatud mängudest ka taipab ja oskab järgi teha. Nõnda mängivad nad omavahel kodu ja kooli ja teisi sarnaseid rollimänge. Kuid kisa ja kiskumist tuleb ikka ka palju ette.

Kutile meeldib puslesid panna ja Lotte momorit mängida, autodega mässata ja Kinderi muna mänguasjadega maailmu luua.

Ta on üks igati vahva ta tore kolmepoolene.

Kummiku saaga ja vaheaja algus.

2010-03-22T11:45:00.003+02:00

Esiteks siis kummikutest.
Millegipärast on nii juhtunud, et Inkule on tulnud juba mitu aastat järjest osta uued kummikud nii kevadel kui sügisel. Nii ka nüüd. Sügisel ostetud kummikud said minema visatud juba enne hooaja lõppu. Miks? Sest tänapäeval ei tehta enam selliseid kummikud, mis peaks vastu pool lapsepõlve. Pisikesed praod ilmuvad kummiku (kõndimis) murdumisjoontele juba pärast kuu ajast kasutamist. Ja loomulikult pole kummik enam kummiku funktsiooniga kui see vett läbi laseb. See siis oli otsekohene hinnang uutele, poest ostetud kummikutele.

Hoopis teine lugu on second-hand kauplusest ostetud kummaritega. Kuna seal müügil olevad kummikud on tavaliselt juba vähemalt ühe lapse trööpamist edukalt talunud ning on ikka veel pragudeta ja müügis, tähendab see otseloomulikult seda, et need peavad vastu veel ühe lapse lombi-plädistustele. Meie väikemehe kummikud ongi jõudnud meile sugulaste poolt kantuna ent ikkagi vettpidavatena. Need ühed, mis me eelmisel kevadel talle uutena ostsime, läksid sama teed mis õe omadki.

Noh, et äkki on nende uute puhul viga olnud hinnas? Et ehk olen ostnud liiga odavad ja seetõttu ka ebakvaliteetsed? Võibolla. Laste kummikuid olen ostnud poest tõesti hinnaga miski 150.- paar. Kuid endale ostsin odavamate puudumisel paar aastat tagasi ligi 500.-ga uued punased kummikud ning neilegi tekkisid aastake peale kandmist imepeenikesed praokesed. Et siis mis ...? Äkki ei oska ma nii peeneid jalanõusid, nagu seda on kummikud, hooldada?

Igal juhul olime täna Inkuga kummikujahil. Käisime läbi kõik meile sobival trajektooril asuvad jalatsipoed, kuid kõige odavamad kummikud maksid 299.- ning nende numeratsioon algas alles 39-st. Ülejäänud, sobiva numbriga laste kummikud, jäid vahemikku 399-799.- Leidsime ühed lahedad kummikud ka hinnaga 1299.- Otsustasime, et 399.- on ühe kummiku eest liiga palju küsitud, läksime hoopis vaheaja alguse puhul hommikust pannkooki sööma ja jäätisekokteili limpsima.

Lõpuks peale mõnusat kõhutäit ja vahvat koosolemist sammusime eri radu. Inku läks sugulaste juurde vaheaja esimest päeva veetma ja mina suundusin kodu poole. Kodu lähedal otsustasin igaks juhuks sisse astuda ühte USA kaubaga second-handi. Ja mis ma näen? Sarnased kummarid nagu need, mille peale Inku poes kurvalt õhkas, vaatavad mulle 79.- ga riiulilt vastu. Talla all veel pisut Ameerika-maa pori ja sees mõni leheke. Ostsin ära.
Kummikusaaga lõpp.

NB! fotod tehtud telefoniga

Kokkulepe

2010-03-16T12:30:00.001+02:00

"Kellega sa seal räägid?"
"Seinaga!"

Pildi asukoht netis

Umbes selline on mul praegu suhtlusviis 8-se tütrega. Mina muudkui räägin, palun ja leiutan, karjun ka natuke ja tema muudkui eirab ja vahel ka karjub natuke.

Eile oli murdepunkt. Karjusime, leppisime, nutsime ja tegime kokkuleppe. Mõneks ajaks on nüüd rahu majas.
Mina uurisin, mida mina teisiti tegema peaks ja tema uuris mida tema teisiti tegema peaks, et suhtlemine sujuks. Mõlemal oli vaid üks ettepanek. Minul: "Kuula esimese korraga". Temal: "Ära õienda!" Kokkuleppe kohaselt on meil nüüd märksõna, mille kohe "teele viskame" kui teine eksib (ehk siis mina õiendan või tema ei kuula esimese korraga). Kui ka juba märksõna peab teise korralekutsumiseks kaks korda järjepanu kasutama, siis on asi jama. Loodetavasti me sinnani ei jõua. Vähemalt mitte niipea.

Lõpp hea, kõik hea!

...

2010-03-15T10:02:00.003+02:00

... avastasin täna, et kui igapäevaselt on kaks last mu päevakavasse paigatatud ning kõik sujub, siis kolmas laps enam kuigivõrd rutiini ei riku. Kõik sujub sama selgelt ja õlitatult kui kahega. Isegi aega ei kulu ühegi tegevuse peale enam. Kuid kilkeid ja naeru ja rõõmu on kordades rohkem. Seda tõdemust aitas minus leida pisike sugulasepudin, kes meiega mitut õhtut, ööd ja päeva veetis.

Kuid mäletan selgelt kui palju muutusi tekkis päevakavasse ja harjumustesse peale teise lapse sündi. Seega on selge, et kolmanda lapse saamise otsus sünnib palju lihtsamini kui teise lapse (või ka esimese).

;-)

Pariis, Pariis, Pariis ...

2010-03-13T21:15:00.008+02:00

Samal ajal kui mina siin töötuna aega veedan, on meie perepea tööl käinud, tööd teinud ja tunnustust saanud. Nimelt suutis ta end töötada eelmise aasta omaala parimaks (firmasiseselt). Tunnustusena tehtud hea töö eest laekus pangaarvele reisiraha. Just täpselt nõndapalju, et oleks võinud võtta mõne viimase hetke pakkumise kahekesi nädalaks soojale maale, kui meie otsustasime hoopis pisikese kultuurireisi kasuks.

Põhh on küll juba omajagu maailma näinud, kuid üsna vähe Euroopat. Mina olen näinud üsna vähe maailma, kuid nii mitmeidki Euroopa riike (ha-haa, seda kõike ühe 10-päevase reisi vältel kunagi ammu, nö olen-käinud-Hollandis-pissil-ja-puudutanud-varbaga-Belgiat-reis).
Hinna poolest on üks nädalane Hurgada reis sama kallis kui 2-päevane reisike mõnda Euroopa suurlinna. Ja just täpselt sellise valiku antud reisiraha oma suuruse poolest meile andiski. Otsustasimegi plusse ja miinuseid vaagides korraldada endile nö viikendi reisi. Kaalukausil olid London ja Pariis. Põhh eelistas Pariisi.

Mina olen kunagi ammu keskkooli ajal käinud nii Londonis kui Pariisis (eelpoolmainitud 10-päevase reisi raames), kuid tõttöelda ei ole see vanus just kõige sobivam, et oskaks ja tahaks teadvustada ja hinnata kultuurireisi sihtpunkte ja kõike nähtut. Tean, et käisin, olin ja nägin, kuid mitte teadlikult.

Sel korral siis täie teadlikkuse juures, ise uurime, korraldame, vaatame, broneerime ja käime ära. Mai lõpus läheme, ehkki plaan oli aprillis minna.

Me ei ole Põhhiga saanud juba aegu koos kuskil käia. Kui päris aus olla, siis ma isegi ei mäleta, kas oleme peale laste sündimisi üldse kauem kui ühe öö omavahel kahekesi ja ilma lasteta aega veetnud. Seega saab see igati mõnus reisike olema.

Ah jaa, siinkohal on muidugi kõik nipid ja soovitused ja muu informatsioon teretulnud. Kuivõrd ei ole me varem ise oma reise (mitte, et neid üldse kuigivõrd olnud oleks) algusest lõpuni ise organiseerinud (ja jaa, ka kolmepäevast reisi peab planeerima ja see polegi niiiii lihtne kui võiks arvata), siis võivad ka tühistena näivad nipid olla meile teadmata, nii et andke tuld!

Filmisõltlane

2010-03-13T20:43:00.002+02:00

Foto pärineb Forum Cinemas lehelt

Mulle hirmsasti meeldib filme vaadata. Häid filme. Enda maitse järgi filme. Lihtsalt telekast ükskõik mida ma vaadata ei armasta. Ka telekanalite pakutavaid filme vaatan harva, sest need on kas juba nähtud või liiga igavad.
Kõige meelsamini käin kinos.
Oma maitse järgi kõige-kõigemad filmid soetan ka koju. Ehkki tegelikult need koju ostetavad filmid kipuvad kõik lastekad olema. Või siis fantaasia filmid.
Viimase kuu jooksul olen kinos vist lausa 4x käinud:

"Percy Jakson ja olümpialased: Välguvaras" - seda käisin Inkuga vaatamas.
"Huntmees" - kutsusin Põhhi tema sünnipäeval endaga kinno ja see film oli tema valik. Mulle muidu õudukad meeldivad, kuid päris kindlasti ei lähe ma enam iial õudukat kinno vaatama.
"Kuhu kadusid Morganid?" - saime Põhhiga peale õuduka külastust veel ühe vaba boonusõhtu kahekesi välja minekuks.
"Alice imedemaal" - vaatasime koos Inkuga. Oli mõnus vaatamine.

Tegelikult tekib kinos neid tulevate filmide reklaamtreilereid vaadates tahtmine kohe igat viimset kui filmi vaatama minna.

Võrdselt filmivaatamisega meeldib mulle lugeda, kuid lugemisega on see halb asi, et siis kipuvad kõik teised tegevused unarusse jääma. Raamat ei saa ju nii ruttu läbi kui üks film.

Mu isa on ka totaalne filmisõltlane, kuid erinevalt minust ei fänna ta fantaasiamaailma ilmutisi ning pole talle ka häppiendid olulised. Tema eelistab vaadata vene filme ja märuleid jms.

Mäletan, et mu lapsepõlves, kui olin 6-8-aastane ja mu vend veel paar aastakest noorem, siis toimusid meie kodus filmi vaatamise nädalavahetused. Emal-isal oli selline ca 8-liikmeline punt sõpru (neli naist, neli meest) ja kamba peale alles 3 last (meie vennaga siis sealhulgas). Noorekesed alles kõik. Üks sõpruskonna kutt oli tehnikamees (tol ajal nimetati teda telekaparandajaks, mitte itimeheks). Temal ainsana oli videomakk. Meie perel oli jälle ainsana arvestatava suurusega kodu (3-toaline korter). Nii juhtuski, et need filmi-viikendid toimusid meie kodus. Oi, kuidas me vennaga neid ootasime. Kohe laupäeva hommikul pandi elutoa akna ette paks tekk, et päikesevalgus ei segaks filmivaatamist ja hakkas pihta! Päeva ajal tuli lõppematus koguses Disney multikaid. Kõikvõimalikke. Need olid nii lahedad. Hoopis teistsugused kui telekast harva näidatavad vene või eesti multikad, kõige hullem neist "Klaasikillumäng"...
Õhtuti, kui meie vennaga pidime magama minema, hakkas täiskasvanute õhtu. Siis pandi mängima märuleid ja Kung Fu filme ja karate filme. Lõpuks kui viikend läbi, siis olid kõigil silmad rullis peas ja väsimus kiskus töölemineku asemel voodi poole. Erinevalt lastest, kes korralikult magasid, vaatasid täiskasvanud ju öö läbi filme.

Oi kui ammu see kõik oli.

Oma lastel ma päev läbi multikaid vaadata ei luba, isegi erandkorras mitte. Kuid üks mõnus teleka tunnike igas päevas ikka.

Olen ...

2010-03-11T18:09:00.000+02:00

... totaalses loomekriisis. Mõtteid nagu on, a tahet pole. Viitsimine on kadunud.

Sõprus

2010-02-14T15:14:00.003+02:00

Küllap olen sellest juba varemgi kirjutanud, kuid nõnda nagu ajakirjades hakkavad mingi aja tagant teemad uuesti korduma, nii ka blogides. Igas aastaringis on ju samad sündmused, mis käivitavad samu mõttekäike.

Täna on sõbra(või mis iganes)päev.
Oma sõpru ja lähedasi võiks meeles pidada ju tegelikult palju tihemini kui ühel päeval aastas. Nagu ka isasid ja emasid ja naisi ja mehi ja vanavanemaid jne. Sõbrapäev ei tähenda minu jaoks sms-ide ja e-kirjade päeva. Ma enamasti isegi ei helista oma kallitele sel puhul, kuid see ei tähenda, et nad minu jaoks tähtsad ja olulised pole. Küll aga "sõbrapäevatame" isekeskis pereringis.

Minu parimad sõbrad kuuluvad kõik otsapidi ka minu perekonda. Isegi kui tegemist pole veresideme poolest sugulasega, on tunne siiski nage olekisme üks pere. Nii näiteks on mu kaks parimat sõbrannat juba lapsepõlvest mulle justkui õed, kes on alati teretulnud ka mu mõlema vanema kodusse, olemata seal võõrad. Minu puhul toimivad sõbrasuhetes kõige paremini need vanad head tuttavad lapsepõlvest. Seni ei ole veel juhutnud, et keegi uus töökaaslane või täna leitud tuttav osutuks südamesõbraks. "Uued" tulevad ja lähevad. Ehkki kes teab, ehk tuleb ka mõni "uus" ja meist saavad sõbrad. Teistega juhtub seda ju iga päev. Küll aga on juhtunud, et saan väga lähedaseks kellegagi, kes on mu läheduses eksisteerinud pea terve elu (samas koolis käies või lausa sugulane olles), kuid südmalik sõprus tärkab alles nüüd.
Üks kallis inimene on tegelikult ka nüüd hiljem tekkinud.
Seega mu kõige-kõigem seltskond on mu igasse ilmakaarde ulatuv perekond.

Muidugi kuulub mu ellu ka häid nö kohviku-sõbrannasid, kellega igapäevaselt ei ole enam tihedat läbikäimist, kuid aeg-ajalt on siiski tore kohtuda ja elust-olust lobiseda. Sellised on näiteks mõned toredad kursaõed või kunagised kooliõed, kes kunagi kuulusid minu igapäeva ellu, kuid nüüd on meie elud mõnevõrra lahku kasvanud, kulgemas väga erinevaid radu, omamata igapäevaelus ühist pidepunkti.

Sõprus on see, kui saad kedagi reetmist kartmata usaldada.
Sõprus on see, kui suudad mõista ja saad vastu mõistmist.
Sõprus on see, kui oled olemas kui sind vajatakse.
Sõprus ei kao kehvadel aegadel.
Sõpus on see kui oled isetult õnnelik kaaslase õnne üle.

Sõprust on mitmesugust. Igaühega erinev.

Et siis, kallid sõbrad ja omaksed - TE OLETE MULLE VÄGA KALLID! Täna ja eile ja homme, olenemata sõbrapäeva olemasolust.

Tähtpäev

2010-02-09T13:51:00.001+02:00

Liisu-Miisu tehtud kaardike

Jälle aastake juures.
Mulle meeldib, kui mulle tulevad külalised. Mulle meeldib planeerida ja korraldada.
Tavaliselt olen pakkunud oma külalistele ikka midagi läbiproovitut ja head, sel korral aga mõtlesin, et teen igaks päevaks midagi, mida varem teinud pole. Esimese päeva külalised said maitsta mõnusat liivataina põhjaga õunapirukat (Pere ja Kodu retsept), teise päeva külaliste põhiroaks sai võileivatort (Mannu retsept) ning olmandal päeval kostitasin kalleid külalisi tiramisuga (kokkama.blogspot.com retsept). Eks oli muudki head muidugi.

Pühapäeva õhtul käisime Põhhiga Draamateatris "Kirsiaed" esietendust vaatamas. Kingitus. Hästi tore lavatükk. Ma pole Draamateatri etendustes veel kunagi pettuma pidanud. Mu kõige, kõige lemmikumad näitlejad ja mu kõige, kõige lemmikum teater. Ja mis seal salata, tülide kiuste ka mu kõige, kõige lemmikum kaaslane seltsi pakkumas.

Aitäh kõikidele õnnitlejatele lähemalt ja kaugemalt! Aitäh imeliste kingituste eest! Aitäh, et mul olemas olete!

Mõtisklused

2010-02-07T23:17:00.001+02:00

Et nüüd mitte midagi liiga läbipaistvalt öelda, kuid siiski piisavalt selgelt, et ise kunagi neid ridu lugedes mäletaks ...
On kummaline, kuidas inimese elus mingid samad käitumuslikud mustrid figureerivad. Lapsepõlves vanemate käitumises, täiskasvanuna enese käitumises. Vahel aga täheldan hoopis, kuidas täiskasvanuna satun pidevalt olukordadesse, mida ma pole oma lapsepõlves iial kogenud. Pole üldse enne kogenud. Alles nüüd, just selles elus, just nende inimestega, kellega koos olen ja kokku puutun. Et need mustrid on tulnud kuskilt teisest perest, hoopis teistsuguse lapsepõlvega kodudest ... Et miks need mu ellu tulevad? Kui ma ei pidanud neid lapsena nägema, miks need mulle nüüd vajalikud on? Vastupidiselt endale näen aga enda ümber inimesi, kellel on olnud lapsepõlves just needsamad kogemused, mis minul praegu, kuid nende praegune elu sisaldab neid olukordi, mis figureerisid minu lapsepõlves. Läks vist keeruliseks ... Ehk ongi vajalik inimesel saada mitmetahulisi kogemusi. Vastandlikke kogemusi? Kuid milleks?
Veel olen tähele pannud, et mehed käituvad tihemini oma lapsepõlves kogetud mustrite järgi kui naised. Naised leiavad justkui kergemini vastupidise tee. Tee mustritest eemale, välja.
Ja veel ... On ääretult kummaline vaadata juba võrdlemisi vana inimese hämmeldust kui ta taipab (võibolla ei taipa ka) või näeb, kuidas keegi temast palju noorem, just täpselt ühe põlvkonna jagu, käitub täpselt nõnda nagu tema kunagi. Ta on siiralt hämmeldunud. Aga mille üle täpsemalt?

Suurpuhastus

2010-02-04T13:24:00.002+02:00

Võtsin käsile suurpuhastuse. Seda nii hinges kui kodus.

Olen viimastel päevadel palju mõelnud. Otsinud põhjuseid ja lahendusi. Olen palju selgust saanud ning palju on veel selgusetut. Ühest küljest on hetkel hinges suur rahu. Teisalt ajab see rahu rahutuks.

Kui hing on rahutu aitab koristamine. Mind.
Võtsin käsile koduse suurpuhastuse. Ja ehkki mu koduke on tibatilluke ja rohkem korras kui rangelt võttes peaks olema, võttis selline ettevõtmine ikkagi mitu head päeva. Korda said kõik kohad: nõela-niidi karp, pastakate ämber (siia kipub ikka igasugust pahna kogunema ja mittetöötavate pastakate hulk on otsatu), ravimite karp (jäi ikka väga tühjaks aegunud ravimite äraviskamise järel), voodi alused, kapi tagused, kõik kapid ja sahtlid, laste mänguasjade topsid-korvid.
Nüüd juba teist päeva käin kodus ringi nagu kuninganna. Teen kapiuksi lahti ja vaatan voodi alla. Nii suur nauding kui kõik on puhas. Nüüd on rahus lugemise aeg.

Peaas on ka kõik palju rohkem korras kui varem. Selline selgus on. Ehkki tulevikuvaated pole nii selged, on vähemalt visioon paigas. Ja see ongi ju kõige alus.

Avatar. Mina ja fantaasiamaailm.

2010-01-31T17:28:00.004+02:00

Käisime Inkuga täna Avatari vaatamas.

Selline võiksin mina välja näha navilaste hulgas.

Milline sina oleksid? Samas ma pole kindel, et SEE link veel töötab.

Selles, et ma Avatari vaatama lähen, olin kindel juba siis kui kunagi ammu kinos esimest korda reklaami nägin. Tundus täiesti minu maitse järgi film olevat. 2D versiooni Kosmoses magasin maha. Jäi üle vaid 3D. Ja kui see peavalu nüüd tulebki, oli vaatamine igat tulevast kannatusesekundit väärt.

Igatahes ...
Kinost väljudes oli täiesti ebamaiselt paha vaadata enda ümber vähimagi värvita must-valget maailma. Ei mingit värvi, ei mingit loodust, ei mingit kontakti ümbritsevaga. Vaid betoon ja mustus ümberringi.

Olen mõelnud, et miks mulle meeldivad väljamõeldud fantaasiamaailmad: Harry Potter, Võlurite Gild, Bartimaeuse triloogia, Farseeri triloogia, Videviku sari, Erogon jpt. Mulle meeldib lugeda raamatuid, mille sisu laseb mul sukelduda end unustades täiesti teistsugusesse maailma. Sellisesse, kus "hea" olles võib alati läbi lüüa ja võiduni trügida. Kus "halb" saab alati teenitud karistuse. Kus kõik on mõnes mõttes rohkem "päris" kui siinses maailmas. Nendes maailmades on iga indiviid tähtis. Pole hoolimatust. On suur austus looduse ja vaimsuse vastu.
Imelik on see, et kunagi, kui inimkond oli oma tehnilises arengus sealmaal, et polnud veel suurt midagi peale elektri, loodi fantaasiamaailmu, milles domineerisid robotid, puutetundlikud arvutid, erinevad tehnilised imevidinad. Praeguseks on meie elu Maal arenenud just nõnda kaugele, et film, mis kujutab nö tulevikku, milles on mingid imepisikesed tehnilised imevidinad, ei paku enam nii suurt pinget ja vaatamisnaudingut. Aeg on näidanud, et enamik neist vidinatest lähemas või kaugemas tuleikus ka loodud saavad. Sestap luuakse nüüd maailmu, mille keskmes on loodus, elu ilma tehnikata, inimene ise oma jõus ja suutlikkuses. Oluline on kõik see, mis on meil tegelikult kunagi olemas olnud, kuid on aja jooksul hävitatud ja unustatud, mis on asendatud tehnikaga.
Ma ei saa öelda, et mulle tehnika ajastu ei meeldiks. Kuid praeguses maailmas on palju jälestusväärset, millele ka tehnika omajagu kaasa aitab. Sestap naudingi neid tänapäeva tehnikavabasid fantaasimaailmu. Olgu siis filmis või raamatus. See kõik on omal moel mind sisemiselt paremaks inimeseks muutev.

Loen meeleldi ka teistsuguseid raamatuid: lihtsaid elu-olu raamatuid, sügavama sisuga Oshot ja tarkusest pakatavat Nekrassovit. Kuid kõige nauditavamad on need ebamaised lood.

Ei oskagi pealkirja panna ...

2010-01-28T12:34:00.003+02:00

Deja vu. Jälle.
Mingil põhjusel olen samas hetkes viimase poole aasta jooksul juba teist korda. Huuvitav, mis mul selles peatükis õppimata on jäänud, et ma ikka ja jälle sellesse punkti naasen?

Kujutle, et kellegi tarkus tundub sulle usutav. Sedavõrd usutav, et võtad selle omaks, usud ja tegutsed selle järgi. Ühel hetkel aga avastad teistsuguse tõe. See keegi, kelle tarkusesse sa uskusid, ei usu sellesse ise. Vähemalt mitte sedavõrd, et sedamööda ka liikuda ja sellest lähtuvalt tegutseda. Kuuled, et ta räägib. Kirglikult räägib. Räägib, kuid ei tegutse. Tegutseb sõnadele risti vastu. Mida siis teha? Kas uskuda edasi ja loota, et tarkus minu puhul toimib, sest ma ka teen nii nagu räägin? Või ongi kogu tarkus vaid illusioon?

Aga mis saab siis kui annad endast kõik. Nii palju kui oskad ja suudad. Kuid märkad, et su ideed jäävad mäkamatuks. Justkui ei jõuaks adressaadile kohalegi? Mis sest, et sult on just säärase suunaga ideid palutud. Nõnda tekib olukord kus teed palju, kuid pool tehtavast võib jääda väärtusetuks, kuna see ei kvalifitseeru ... Siis on kaks varianti, kas oled vales kohas või pead omadeks pidama võõraid ideid. Või mida ma siinkohal nägema peaksin? Seda, et olen ise samasugune ja ei näe ega kuule teise ideid, vaid pean enda omi parimaks. Võibolla. Täitsa võimalik.

Huvitav õppetund. Aitäh!

Kui vett ei ole ...

2010-01-25T15:37:00.001+02:00

Foto pärineb Tallinna Vesi veebi avalehelt

Kuidas elada kui äkitselt vett ei ole ning sellest pole teid ka ette teavitatud?
Täna hommikul ärgates avastasime, et vett ei tule tilkagi. Varuks pole ka tilkagi. Isegi veekeedukann sai eile tilgatumaks valatud.
Selgus, et meie maja poolte korterite veetorud on keldris kinni külmunud. Miks just meie majapoole omad?
Hommikukohv sai keedetud Põhhile trenniskäimiseks varutud mulliveega. Hambad ka sellega puhtaks. Põhh sai ülessoojendatud eileõhtust teelurri.
Aga teatavasti vajavad inimesed tänapäeval vett peale enda pesemise ja toidu tegemise-joomise ka üheks muuks tegevuseks. Eriti hommikuti. Ja kui puudub võimalus häda puhul naabrite vetsu põigata, sest neil ka vett pole, siis on kole, kole. Oehhh ...
Põhh tõi poole päeva ajal tööjuurest suure topsitäie vett.
Ja vett ikka ei ole. Tilkagi ei tule.
Toruabi saabub ehk alles homme.
Põhh sai töö juures dušši all käia.
Mustade nõude kuhi kraanikausis aina kerkib.
Kuidas vanasti ilma hakkama saadi? Ämbritäis vett toanurgas ja kõik. Ok, kuivkäimlad. Kuid enese kasimine käis ikka ka äärmiselt nappide vahenditega väga harva. Hea, et elan tänapäeval. Aga soovin, et tänapäev toimiks.

Kuidas elada internetita? Meil hakkab kõikuva elektrisüsteemi tõttu ruuter saba andma. Teeb endale iga natukese aja tagant restarti. Ja sel aal netti pole. Teleka pilti pole. Digibox ju ka ruuterist sõltuvuses. Õudne. Ma lähen endast välja kui tehnikavidinad üles hakkavad ütlema ja ei allu ka minu erinevatele nokitsemistele nende kallal. Tuleb uus ruuter osta, sest internetita elu on nagu ühe käega elu. Või midagi sinnakanti.

Kuidas elada kui elektrit pole? Huhh, pole hullu. Vannituppa küünlad, tuppa küünlad. Romantikat ülearugi. Siis pole enam ka nett tähtis. Siis on rahu. Mõnus. Ühel õhtul oli.

Huvitav, miks meil siin vanas puumajas vaatamata aja jooksul uuendatud vee- ja elektrisüsteemidele ikka selliseid olukordi on, mil veetorud külmuvad ja elekter kõigub? Vastus: kehvasti uuendatud. Täna selgus, et vähe sellest, et uus veetorustiku süsteem, kust kogu maja vett peab saama, on niitpeenikestest plastiktorudest (seeepärast ma ei saagi dušši all käia kui naabrinaine nõusid peseb, sest surve kaob), on need veel osaliselt soojustamata. Osaliselt siiski on ka.
Ja elektrisüsteemiga ka kogu aeg miskit. Võiks ju ampreid juurde osta, sest ei saa korralikult vettki keeta kui õliradikas samal ajal sees, kuid miskipärast ei osteta. Või on peakaitse liiga väike? Mis iganes. Vana maja võlud.

Ja kui juba radikatest rääkida, siis külm on. Hullult külm. Praegu näitab toas 15 kraadi "sooja". Meil on muidu mõnus ahjuküte - vanad ahjupottidest ahjud, lumivalge ja tumepruun. Kütan iga päev mõlemat ahju ühe korra ja lisaks ka kahe õliradiaatoriga natuke, kuid ikka on külm. Mulle muidu meeldib kui õues on külm, kuid siis peab toas soe olema.

Täitsa vinguv postitus sedapuhku.

Soovide täitumisest

2010-01-20T16:34:00.000+02:00

Ükspäev mõtlesin, et selliste külmadega peaksin küll võtma näputöö käsile ja ehk üle pika aja kuduma. Uue, sooja mütsi näiteks. Minu praegune müts on küll mõnus ja minu maitse järgi lotakas, kuid õhuke (auguline).
Eile läksin tööle ja ... Üks tore töökaaslane oli mulle stuudiosse kingituse jätnud. Mõnusa valge, punaste roosinuppudega sooja mütsi. Nii lahe.
Oma soovist olin jõudnud vaid isekeskis mõelda. Maininud polnud seda küll kellelegi.
:-)

Lugu

2010-01-20T16:30:00.000+02:00

Hakkasime väikemehega lõunatuttu jääma. Ikka nii, et näod vastamisi ja poja mõlemad käed minu kaela ümber.
Väikemees: "Emme, paneme ninad kokku!"
Mina: "Ma ei taha, ma ei saa siis hingata kui sina mulle näkku hingad."
Väikemees pööras pea kõrvale, hingas pahinal välja ja ütles: "Emme, mul ei tule enam hingamist. Paneme nüüd ninad kokku."

Viimane viikend

2010-01-18T15:01:00.002+02:00

Esiteks üks laupäevaselt mõnus kinokülastus. Mina ja mu kaks last (issi oli tööl). Popcorn ja coca-cola. Oi kuidas mulle see "ovarapoiste timm" (loe: oravapoiste film. Väikemehe väljendusviis) meeldis. Ja lastele ka. Vaja-koju-ka-osta filmide nimekiri sai taas täiendust.

Loomulikult rikastasid viikendi ka miljon vaja-kindlasti-teha tegevust.

Ja siis pühapäev. Mmm. Kauaoodatu pidu - tore väike sugulane sai 8-aastaseks. Ma kajastan selle kodu pidusid oma blogis umbes täpselt 4 korda aastas. Iga kord tekib ühtmoodi mõnus tunne. Sestap peabki jälle ja jälle sellest kirjutama, sest head emotsioonid on jagatuna veel mõnusamad.

Tegelikult oli seekordne pidu täiesti erinev kõigist varasematest, sest sel korral pakkus Vanake Ilm olusid, mis muidu ikka puudunud on. Hoovi keskel oli suuuur liumägi. Mäe kõrval grill ning lauake vorstikeste, vahukommide ning glögiga. Pakast pea kümme miinuskraadi. Hoov oli täis igas vanuses põngerjaid, kes kõik võidu jooksid, kelgutasid ja vorste või vahukomme grilli kohal sussitasid. Lapsed olid õues tunde.

Ülevalt kolmandalt korruselt hoovile kiigates tekkis tunne nagu muinasjutus või nagu lumelinnas: palju inimesi siblimas, jooksmas, sebimas siia-sinna, palju naeru ja nalja. Nii vahva.

Külmakartlikele ja muidu laiskadele pakuti toas pirukaid. Jah, ikka neid samu, kuulsaid ja maitsvaid. Singiga. Suitsukanaga. Porgandiga. Mmmmm. Ja siis see kuulus tort. Aga noh, mis ma ikka jahvatan. Selleks peab kohal olema :-) Et siis märtsis jälle?

Aitäh!

Uhke sünnipäevalapse emme on pidu kajastanud siin.

Kingitus 8-aastasele.

2010-01-14T15:02:00.000+02:00

Teate mis ...

... ma olen juba mitu nädalat või isegi kuud tegelenud pingsa mõttetööga. Mida kinkida 8-aastaseks saavale poisile, kel on olemas kõik ja natuke rohkemgi veel, kuid kes on ometi üks tore laps, pealegi sugulane, kes ootab ning on igal juhul väärt üht toredat sünnipäevakingitust. Mida sina kingiksid? Põhh küsis nõu oma töökoha "tüdrukute" käest, kes kõik ka eeskujulikud emad.Üks soovitus oli kinkida playstation. Mitte et see tore asi poleks ... Ja pealegi, see on olemas.

Mõttekäik. Kui inimesel on neid sünnipäevasid juba nii palju ette nähtud, et ühel hetkel saabub niikuinii hetk, kus ei suuda enam midagi uut välja mõelda, siis ehk peaks panustama nö lühiajalistele kingitustele, mis polegi teab mis väärtuslikud, kuid oleks hetkelise rõõmu tekitajad?

Välja mõtlesin. Mäng, mida mängitakse vaid mõned korrad (sest siis on vastused peas ja pinget pole), mis ei maksa palju, kuid pakub ehk ometi saamisrõõmu ja tegutsemislusti. Nagu üks kord varemgi, tegin mängu ise valmis. Mulle meeldib ja Inkule ka, kes selle igaks juhuks ka läbi mängis, et selgusele jõuda, kas toimib. Avaldas soovi, et tahab endale ka ning siis, et teeb hoopis ise :-) Emmesse.

Seal alumisel pildil on nimedega kohad mõistetavatel põhjustel valgega üle tõmmatud.

Mäletate (võibolla ei mäleta ka, sest Põhh nägi sellist mängu elus esimest korda) oma lapsepõlvest sellist mängu, kus ühel aluskaardil olid ruutude sees matemaatika tehted ning teine kaart (enamasti ilusa pildiga postkaart) oli tükkideks lõigatud ning iga tüki sees oli vastus ühele küsimusele? Pidid asetama selle vastuse küsimuse peale (pildipool jäi allapoole). Kui kõik küsimuste ruudud olid vastustega kaetud, siis asetasid mängu ettevaatlikult raamatu vahele, surusid kokku, keerasid raamatu ümber ning kui olid kõik õigesti lahendanud, siis said raamatut avades näha lõigatud postkaardi tükke õigeks pildiks kokku panduna. Kunagi olid sellised (kasvatajate poolt) isetehtud mängud minu lasteaias. Hiljem tegime neid vennaga üksteisele kodus ise. Nüüd need meenusid mulle ja mõtlesin, et teen ühe sellise komplekti ka väikesele sugulasele. Postkaartide asemel kasutasin fotosid. Aluskaarte küsimustega tegin 3. Rohkem ei suutnud lihtsalt küsimusi välja mõelda ;-) Üks kaart sai matemaatika, teine eesti keele ning kolmas igasuguste küsimustega. Kõik kaardid, vastusetükid ning loomulikult ilus õpetus said pandud Tiimarist ostetud vahvasse karbikesse ning lõpptulemus jäi vahva. Loodetavasti pakub hetkelist avastamislusti.

Larüngiit. Jälle.

2010-01-10T10:59:00.002+02:00

Foto pärineb 2008 aasta novembri larüngiidi ajast

Uudisnupuke neile, kelle silmarõõmud tihti larüngiiti haigestuvad: kiirabihaigla vastuvõtuarsti sõnul on nüüdseks juba ca pool aastat olnud võimalus osta endale adrenaliini ampullid koju varuks. Retseptiga mõistagi. Varem sellist võimalust ei olnud. Adrenaliini oli võimalik saada vaid haiglasse sattudes. Ehkki need ei vähenda otseselt kõri turset, on need larüngiidi puhul oluliselt efektiivsemad kui nt ainult füsioloogilise lahuse inhaleerimine. NB! Adrenaliinil on tugev bronhide silelihaseid lõõgastav toime, vere suhkrusisaldust suurendav toime. Näidustusteks: anafülaktiline shokk, ägedate allergiliste seisundite, bronhiaalastma hoo kupeerimine. Toime on seotud sümpaatilise närvisüsteemi erutusega.
Aga nüüd siis meie öisest seiklusest. Väikemees oli päeval täitsa terve. Ei olnud õhkõrna kahtlustki, et võiks taas haigus tulla. Õhtul uinudeski oli kõik korras.
Ja siis äkki (nagu ikka selle haiguse puhul) kella 22 ajal tuli see jube köha. Kohe otsisin inhalaatori välja. Kella üheks öösel aga oli hing nii kinni, et miski enam ei aidanud. Hirm tekkis. Kutsusin kiirabi, sest kartsin, et kui hakkan ise haigla poole sõitma, võib vahepeal kõri nii tursesse minna, et on liiga hilja ... Kiirabi tuleb sellise väljakutse peale väga kiiresti. Paar minutit peale helistamist olid kohal. Väike adrenaliinilaks ning olukord stabiliseerus. Kuid haiglasse pidime ikkagi sõitma. Õnneks aga selguski seal ülalmainitus tõsiasi. Eeldusel, et kodus on inhalaator olemas, saimegi kaasa ühe ampulli ning retsepti, samuti kõriturset vähendavad tabletid ning taksoga koju tagasi. Haigla vastuvõtus oli sel öisel tunnil veel üks pisike kolmene oma issiga - samuti larüngiit. Nemad jäid haiglasse, sest kodune ravivõimalus puudus.
Ja alati juhtub see kõik öösel. Alati. Ja enamasti ikka siis kui olen lastega üksi. Põhh oli ühel ammuplaneeritud sündmusel. Hea, et Inku juba nii suur ja tubli on, et teda saab usaldada nii abistama kui üksi koju jääma.
Lõpp hea kõik hea.

Uue aasta soovid

2010-01-04T19:27:00.000+02:00

Ikka, kui on öeldud tänu möödunu eest, tuleb esitada ka soov edaspidiseks, et oleks aasta pärast põhjust taas tänulik olla.

Uueks aastaks soovin õnne! Seda on meil kõigil kõige enam vaja. Õnn aitab läbi lüüa. Õnn hoiab meid tervena. Õnn pakub võimalusi. Seega see ongi minu suurim soov nii endale, oma perele kui teistele.

Tahan uuel aastal olla loominguline, edukas, tegus, tark ja hea. Tahan olla õnnelik. Seda polegi ju nii palju? Enamuses kõik see, mida saan endale ise tagada, lootmata teistele.

Veel soovin, et kõik minu salajased ja vähem salajased plaanid teoks saaksid.

Kokkuvõte aastast 2009

2010-01-04T19:20:00.000+02:00

Aasta viimane päev pildis

Möödunud aasta oli vahva. Sugugi mitte nii kurb-masune kui oleks võinud karta.

Minu möödunud aasta verstapostid ajalises järjestuses:

* Astusin hoogsalt uude vanuse aastakümnesse.

* Sain koondatud.

* Võitsin vägikaikaveo eelmise tööandja vastu.

* Astusin suure sammu edasi vaimse arengu maanteel.

* Sattusin uuele ametipostile, mis mulle meeldib ja sobib.

* Iseseisvusin võrdselt oma nüüdseks kolmeaastase pojaga.

Sel aastal taasavastasin eneses peituva tubli ja usina tööinimese. Üllatas, et suudan olla nii meelekindel, liikuda säetud eesmärkide poole ning need ka saavutada. Muidu pidasin end ikka selliseks järeleandvaks pehmekeseks.

Pojakese aasta suurim läbimurre oli lasteaiaga harjumine sügisel. Muidugi ka emakeeles kõnelema hakkamine (niivõrd-kuivõrd).

Tütretibu ei üllatanud mitte millegagi :-) - hoidis terve aasta jätkuvalt latti nii kõrgel, et jääb üle vaid uhkust tunda.

Põhh oli tööalaselt, vaatamata majanduslikule hetkeolukorrale, tasemel, ületades aasta alguses prognoositud tulemusi.

Meie pere on olnud ühtne ja tugev, kui jätta tähelepanuta mõned vundamendini raputanud tormid.

Majandulik olukord on püsinud stabiilsena eelkõige tänu (eriti Põhhi) üdini tarkadele mõtetele ja planeerimisoskusele, kuid ka tänu õnnele, mis meie tegemisi on saatnud.

Aitäh, et olime terved, osavad ja targad, et luua edukas aasta! Aitäh, et meil olid ka möödunud aastal kaaslasteks meie kallis perekond ja head sõbrad!

Head uut aastat!

Liiga suur ...

2009-12-30T16:35:00.001+02:00

Meie pere vanim laps on äkitselt nii suur, et esimest korda ei pakkunud vaheaeg vanaema-vanaisa juures pinget. Juba kahe päevaga tekkis selline koduigatsus ja oma asjade ja oma sõprade igatsus, et kolmandal päeval olid asjad pakitud ning buss sõidutas suure tüdruku koju. Eks omajagu "süüd" on sel suurel igavusel ja koduigatsusel ka armsatel sugulastel, keda polnud sel korral vanavanemate juures mängu- ja lolluste seltsilisteks.
Mäletan, et mina igatsesin kaheksa aastaselt veel väga vaheaegade seiklusi vanavanemate juures. Ent teisalt, mul olid seks ajaks juba välja kujunenud kindlad sõbrad, kellega just seal kohtuda ja mängida sai. Inkul ei ole vanavanemate juures mingeid sõpru ning teatavatel põhjustel pole loota, et tekikski.
Kahju natuke. Kahju, et laps juba nii suur, et eelistab paljude tegevuste puhul sõprade seltsi kallite täiskasvanute seltskonnale.
Ja bussisõit ühest linnast teise oli ka iseseisvalt esimene. Nii et suur, mis suur.

Kingitus tublikestele

2009-12-30T09:26:00.001+02:00

Täiesti spontaanse otsusena premeerisime Põhhiga endid heade tulemuste eest aastal 2009 uute telefonidega.

Esimest korda elus pöörasime mõlemad selja Nokiale ning otsustasime proovida midagi uut.

Esimest korda elus on meil Põhhiga ühesugused telefonil (värvivahega).

Esimest korda elus saime uued telefonid samaaegselt.

Esimest korda elus valisime telefoni vanemate mudelite hulgast.

Naabrid üllatasid ...

2009-12-29T18:46:00.002+02:00

Kuna me elame vanas armsas puumajas, milles on 8 korterit, on meil kombeks, et kui kodust pikemaks ajaks lahkume, usaldame oma kodu võtmed oma naabritele. Igaks juhuks. Et oleks võimalik ka meie pesasse pääseda kui puhkeb tulekahju või on mingil muul põhjusel vaja ligipääsu. Nii ka sel korral, nagu palju kordi varemgi. Meie naabrid on toredad.
Ühel päeval aga, kui meie veel ära olime, helistas naabritüdruk Inkule. Lobisesid natuke ja pärast tuli Inks meile ütlema, et Tallinnas on kõik korras ning et naabrid käisid meie köögis meie ahjus kooki küpsetamas.

??????????????????????????????

Ehh, tegelikult olime ikka täitsa hämmeldunud. Ega ma ei hakka siinkohal omi kõiki mõtteid üle tähendama. Mainin vaid, et ma ise ei tuleks iial selle peale, et olles kellegi kodu võtmete valvur, läheks ma nende inimeste koju midagi tegema (dušši alla, kooki küpsetama, raamatut lugema, asju näppima jne). Ükskõik mida. Kõige vähem luba küsimata.

Kuid inimesed on erinevad. Pean edaspidi lihtsat meeles pidama, et ma ei saa eeldada, et kõik minu pähe näeksid ja minu mõtteid kuuleksid. Pean sõbralikult ja kõvahäälselt omi soove, eeldusi ja eelistusi väljendama. Siis ei teki ka olukordi, kus täiesti toredad kui absoluutselt erinevate suhtumiste ja maailmavaadetega inimesed konflikti satuvad.

Ikkagi ...

Meie pere pühad ehk jõulumaraton

2009-12-29T18:27:00.003+02:00

Et kõik ei vajuks käbedalt unustuse hõlma ega jääks argiste tegemiste varju, kirjutan ikka natuke kõigest, mis jõulu´aal juhtus. Ehkki mitte väga detailirohkelt, rohkem nagu märksõnade vormis iseenda tarbeks.
Maraton on meil igal aastal jõuluajal, kuid seekordne tundus kuidagi veel tempokam kui muidu. Nagu ikka, külastasime kolmel erineval päeval kolme erinevat esivanematekoda. Õnneks küll kõik ühes ja samas Eesti väikelinnas. Neljandal päeval viis tee kõige vanema ja austustväärivama sugulase juurde.

Sel aastal saime jõuluajal igasuguste (ja tõepoolest igasuguste) emotsioonide võrra rikkamaks. Nii enda kui teiste esituses. Kuid pidude sihtgrupp, pisikesed pakikuhjade ootuses olevused, jäid loomulikult kõigega rahule. Sel korral meie kodasid Jõuluvana ei külastanud ent seda teadsid lapsed juba oodata, sest Jõuluvana saatis Inkule enne Jõule kirja (http://www.joulukiri.com/), milles teatas, et ta ei pruugigi ise jõuda, et saadab Päkapikud. Veel kirjutas pikalt oma uuest mootorsaanist. Oli üldse üks väga enesekeskne kirjatükk. Omakorda meenutabki see mulle, et tellisin Jõuluvana kirja mõlemale lapsele, kuid kiri saabus vaid Inkule. Seega vaja hakata uurima, kuhu teine kadus.

Kingitustest. Minu isaperes sujus täiskasvanute loosipakkide süsteem hästi. Esiteks aitas selline süsteem kõigil kulusid kontrolli all hoida ja teiseks pakkus mõnusat võimalust esineda vaid ühe korra (teatavasti ju suured eriti luuletusi lugeda, veel vähem pähe õppda ei viitsi).
Minu erinevatest kohtadest välja teenitud pakid olid mulle väga meelepärased. Natuke kõike. Ka Põhh sai kingituseks just selle, mida tal oli väga vaja. Kusjuures polnud keegi kellelegi midagi vihjanud - puhas juhus. Ehkki juhuseid pole olemas. Seega lihtsalt kinkija poolt äärmiselt õige valik.
Minu arvamuse kohaselt saab "Kõige leidlikum kingitus 2009" tiitli täiskasvanute kategoorias üks minu pakkidest, sisaldades pisikest kullatud pitsatit "J"-tähega ja vahaküünalt ning laste kategoorias Väikemehe kingitus, milles leidus (üliväga igatsetud) taskulamp.

Sel aastal jäi ära üks traditsiooniks kujunenud jõuluõhtu omadega, sest omad läksid perega kaugele maale puhkama. Ja kuigi ma mingil hetkel mõtlesin, et ehk ongi niimoodi tore, vähem kohti kuhu minna, vähem sebimist, tundub mulle praegu, et midagi päris õiget jäi sel jõuluajal justkui olemata. Eks siis teeme millalgi teismoodi olemisega tasa, onju.

Lumi oli maas. See oli tore.

Veel mahtus jõulukuusse:
* Väikemehe lasteaia jõulupidu, mis oli seekord ilma lapsevanemateta. Gripiohu tõttu.
* Inku suur igatalvine tantsuesinemine kahel etendusel Salme Kultuurikeskuses koos kõikide teiste Dance Act´i tantsulistega. Selle kostüümi sain ikka ka õnneks õigeaegselt ja päris eeskujulikult valmis.
* Inku kooli jõulukontsert.
* Põhhi firma jõulupidu. Ehtne disko sel korral. Enamikele väga meeleolukas õhtu.
* Minu firma poolt korraldatud väljasõit peredega imelisse paika.
Vot selline oli jõul 2009 meie peres.

Aga piltidega on kehvad lood. Ilusaid inimesi ja olukordi oli ju palju, kuid kuidagi jäi pildistamine soiku.

Varsti on tulekul tahavaated möödunud aastale ja uue aasta sõnavõtud.

Rutt, rutt, rutt ehk detsembri tegemised

2009-12-15T19:34:00.001+02:00

Ma olen sajajalgne. Ärkan hommikul vara. Laual on eelmisel õhtul valmis kritseldatud vaja-teha-list, et ei ununeks ükski selleks päevaks võetud, pandud, palutud tegevustest. Päev edeneb, mina jooksen Nimekirjast kustuvad aga üksikud read. Ma teen üheaegselt miljonit asja: palgatööd, palgata tööd, meisterdan siia ja sinna kingitusi, kuhjan perekondlikele pidudele jõulupakke, pakin neid, lisaks on vaja õmmelda Inksi tantsuesinemiseks kostüüm (ja see ei ole minu jaoks niisama lihtne ülesanne). Kõik need tegevused on võetud teadlikult (välja arvatud kostüüm) ja meeleldi. Nurisemiseks annab alust vaid aja nappus, mitte soov tegevusi vähendada. Ja ometi on vaja kuhugi nende samade tegevuste vahele paigutada ka pere- ja koduelu ...

Kuid selline ajanappus näib mind kimbutavat vaid ühel kuul aastas. Ülejäänud aja loodan ma, et päev saaks rutem läbi, et ma ei vaja oma tegemisteks nii palju aega kui seda pakub TERVE päev.

Üks ports meisterdamisi sai just valmis ja leiavad homme hommikul tee omanikeni. Ja olen enda üle oi kui uhke. Minu napid piparkoogimajade meisterdamise oskused ei vedanud mind alt ja kingitused said omanäolised. Nii lahe!

Viimasel laupäeval toimus minu töökoha stuudios jõululaat koos piparkookide (jälle!!!) ja jõulukaartide meisterdamise töötubadega. Osalemine oli avatud kõikidele ja tasuta. Vahva päev kujunes. Minul olid kaasas mõlemad lapsed. Valmisid imelised pipakamajad (juuba jällllle!!! - sel aastal on saanud pipakaid teha küll ja veeeeeeel), vahvad jõulukaardid. Laadast aga kujunes näitus, sest ostjaid nappis, ehkki pakutav kaup oli käsitöö. Imekaunis kusjuures. Mina soetasin endale laada-näituselt peened pitsist ehted kaela ja käele. Vot selliseid päevi hakkame küll veel ja veel korraldama. Kohe traditsiooniliselt.

Mingil ajahetkel sel kuul jõudsin käia Väikemehega nukuteatri etendusel "Väike nõid". Kutile meeldis. Mulle mitte nii väga.

Ja oma esimese trahvi sain ka paar päeva tagasi.
Parkisin valesti. Teadmatusest muidugi.

Parkisin end kogu täiega kõnniteele kohas (Liivalaia tänaval), kus parkimine ei ole keelatud ega ka lubatud. Parkisin sellisele kõnniteele, kus jäi minu auto kõrvale jalakäijatele vabaks veel hea mitu meetrit kõnniteed. Need tagumised autod sel eemal on küll põhimõtteliselt pargitud samamoodi, kuid seal on nipp selles, et autode alla on tekitatud teise pinnakattega riba, mida siis ei nimetata vist kõnniteeks ning seeläbi pole ka olukord kui "kõnniteele parkimimine". Aga kui ma tõlgendaks oma auto kõrval kõnniteena vaid seda plaaditud osa, kas sel juhul oleksin õige mees ja võiks parkimistrahvi vaidlustada? Ehh, tegelikult oleks see vist juba ette kaotatud lahing ja trahv vaja ikka ära maksta.

Varsti siis jõulud käes. Saaks ma selle Inku kostüümi ka valmis, oleksin omadega mäel. Pühapäevaks.

Meenutusi minu lapsepõlve jõulu(nääri)ajast

2009-12-09T14:54:00.006+02:00

Mul täna selline nostalgiline tuju.

Lugesin üht blogi, mis mulle väga meeldib ning sealne jutt ja kommentaarid meenutasid lapsepõlve. Kõlab nagu vanaema jutustus jah :-D ?

Ega ma väga tihti oma lapsepõlvele ei mõtle. Pole nagu põhjust ekselda. Kuid kui meenub, siis upun. Nii headesse kui halbadesse mälestustesse. Lapsepõlveks pean ma siinkohal erinevatel põhjustel aega kuni 10. eluaastani. Praegu siis mõned toredamat sorti mõtted jõuludest meie peres.

Ülemisel fotol olen ma ilmselgelt õnnelik, alumisel aga mängin venna kadeda pilgu all

näärikingituseks saadud elektronmänguga, kus hunt mune püüab. Veel on mul alumisel pildil seljas mu lapsepõlve lemmikseelik - must-lilleline.

Meil ei olnud maakodu. Polnud ka oma maja. Oli 3-toaline korter. Ka mõlemal vanaemal oli korter ja tädil ja ... ühesõnaga kõikidel lähedastel. Tänaseks päevaks on olukord mõnevõrra muutunud, kuid see polegi hetkel oluline.

Toidulaud olid meil nii jõuludel kui aastavahetusel minu mäletamist mööda rikkalik ning loomulikult jäeti laud hommikuni kaetuks. Ikka selle järgmise aasta toidukülluse jätkumise huvides, ehkki mäletan seda hingede söömatulemise juttu ka.

Mäletan, et ootasin detsembri kuud alati väga. Esiteks päkapikkude tõttu. Teiseks jõulukinkide tõttu. Ja kolmandaks loomulikult näärikinkide tõttu. Nii oligi, et jõuluõhtul tulid jõulupakid ja vana-aastaõhtul lisaks ka nääripakid. Mõnel harval aastal külastas meid ka näärivana, ent enamasti tekkis kinngikott lihtsalt ukse taha. Mäletan kuidas ma vennaga juba hommikust peale ikka aeg-ajalt välisust paotasime, et näha, kas kingid on juba kohal. Ükskord jäi naabrimees sel piilumise hetkel kella tilistades vahele. Kuid asi siluti ära - naabrimees tuli suitsu laenama. Ühe vanaema juures aga toodi kingitused alati ühe kindla triibulise ja hästi suure padjapüügiga rõdule (teisel korrusel). Mul on see padjapüür senini meeles.
Ühtedel kodustel nääridel tuli meile jõuluvana asemel hoopis näärisokk. Oli selline lõbus kuju, minu ema hõberebane kraeks, isa läki-läki peas, silmi katmas suured (kahtlaselt tuttava moega) päikeseprillid ja vanaisa vatikasukas seljas. Tükk aega tegi nalja ja trallitas pakke jagades, kui äkki justkui plahvatas. Mütsid, sallid, kraed ja muud lisandid lendasid suures kaares mööda tuba ning näärisoku seest ilmus välja mu tädi (kes natukese aja eest oli väidetavalt korraks välja läinud). Tal sai selle kuhja all äkitselt õhk otsa ja palav hakkas ja nii te end siis paljastaski.
Mäletan, et kingitusi oli lastele alati mitu-mitu. Mitte kunagi vaid üks. Samuti mäletan hetke, mil vennaga mööda kappe kolasime, et pakid enne õiget aega üle vaadata. Ega ema eriti palju vaeva nende peitmisega ei näinud ka vist, sest pakid olid elutoa madalas kapis. Kord juhtuski nii, et pakkide hulgas oli Monopoli nimeline lauamäng (tookord siiski vene keelne Menedžer) ja peal minu nimi. Rõõmustasin. Kui aga õige aeg kätte jõudis, oli see pakk miskipärast vennaga kahepeale. Ma loomulikult tõstsin protestikisa, millega ma ka oma salajase kolamise reetsin ...
Veel mäletan ma mitmeid kordi kui ema keset ööd meie toa põrandal roomas. Suund muidugi aknal ootavatele sussidele. Aga ma sugugi ei mäleta, mis sorti asjad need tol ajal olid (peaks vist igaks juhuks mainima ka, et "too aeg" oli siis minu vanust arvestades 20-25 aastat tagasi), mida päkapikk sussi sisse poetas.
Samuti ei mäleta ma, millal ühtäkki olid vaid jõulud ning nääre enam mitte.
Veel ei mäleta ma nii kauget lapsepõlve, kus ma ehk veel tõsimeeli uskusin päkapikkudesse ja jõuluvanasse. Mäletan vaid, et olen justkui kogu aeg teadnud tõde nende olemasolematuse kohta.

Veel jäävad täiesti häguseks võimalikud lasteaia ja kooli nääripeod ja kingitused. Ei tea kas neid oligi. Mina ei mäleta. Või ei taha mäletada.
Oi, mäletan küll. Tuhnisin veidi vanades fotodes ja üht-teist meenus. Just lasteaiast, mitte koolist. Kuid meenusid ka mõned viletsamad seigad kõigega seoses, nii et las see jääb ;-)

Nii rohkem ma oma mälestustes tuhnima ei hakka, sest tunda on, et edasi kipuvad mälestused minema ... noh, kehvemaks.

Sellised olid siis minu lapsepõlve jõulud.

Mõtted jõuludel

2009-12-09T09:02:00.100+02:00

Jõuluootust ja-tunnet tekitavad minus mitmed asjad. Näiteks mandariinilõhn. Piparkoogid. Paberist lumehelbed. Detsembrikuu on alati teistmoodi. Ehkki sebimist on mitmel rindel rohkem kui vaja on tunne ülev. Kuidagi pidulik. Ootusärev.

Kingitustest. Meie pere teeb igal aastal kingituse vähemalt kahekümne kahele lähedasele inimesele. Sestap alustan kingikogumisega ikka vara, sest on selge, et ühe päevaga neid kogutud ja pakitud ei saa. Et miks nii palju kinke? Meil on Põhhiga kahepeale kokku just nõndapalju lähemat perekonnaringi. Põhh jääb omadega muidugi suurde vähemusse. Minu pere puhul aga võib siinkohal väita, et lahkuläinud pere rõõmud - kõike on topelt! Emasid, isasid, vendi, vanaemasid.
See aasta on kingituste koguselt pisut erilisem kui varasemad. Oma kõige suurema perega, ehk minu isaperega leppisime sel korral kokku, et täiskasvanud teevad omavahel loosipakid. Mõistlik mõte minu meelest. Ehkki kaldun arvama, et see jääbi ainsaks omalaadseks soorituseks ning järgmisel aastal on kõik taas vanades rööbastes. Miks? Lihtne. Kuna täiskasvanute seltskonnas on kõik kellegi lapsed või emad või isad, siis tekib lihtsalt olukord, kus ikka tahetakse midagi erilist kinkida oma emale/isale/vanaemale/tütrele/pojale lisaks loosiga tehtavale kingitusele. Eks näis.

Kingituste tegemisest. Ühest küljest mulle sugugi ei meeldi see tänapäevane kommertslikkuse mekk jõuludele garneeringuks. Mulle ei meeldi, kuidas jõulude ajal inimestele igasugust sodi müüakse, ja mulle ei meeldi, et inimesed seda kõike ostavad. Nii palju kingitusi tehakse vaid seetõttu, et "ma pean talle ka midagi kinkima", misjärel tulemuseks ongi mingi mõttetu jama. Ma leian, et keegi EI PEA kellelegi kingitust tegema vaid seetõttu, et see keegi kuulub pereringi või põhjusel, et "tema teeb ka alati mulle". Kingitus on väärtuslik siis, kui teed seda südamest. Ja jälle, kuna ma räägin siin vaid lähimast pereringist, siis võib kingitus olla eelkõige emotsionaalse väärtusega.
Aga teisest küljest ... olen ma ikka läbinisti selle kommertsliku ühiskonna kasvandik. Ma ausõna ei armasta ostlemist. Ma ausõna mõtlengi nii, et võiks kinkida vaid hingeliselt väärtuslikke kingitusi, isetehtud kingitusi. Kuid jõulukuul meeldib mulle poes käia. Mulle meeldib vaadata-katsuda-osta kogu seda kirevat kaupa. Mulle meeldib nuputada, mis kellelegi meeldiks. Et siis natuke silmakirjalikkust ka mu voorustele lisaks ;-)

Õnneks ohjab mind kingituste tegemisel meie perele nii omane kindel eelarve. Iga inimese taha on kirjutatud summa ja võimalikud kingiideed. Selle nimekirjaga ma mööda poode rallingi. Nii on olukord kontrolli all. Liiga kerge oleks emotsioonidele järgi anda kui poleks piire.
Ent siiski teen suure portsu kingitusi ka ise või teistmoodi kui lihtsalt asja ostes ja pakkides. Kiiksuga.

Veel on mul jõulukuul süvenenud "mina-mina-mina"-sündroom. Teate küll, ma kunagi rääkisin, et kui mingis kollektiivis kerkib küsimus, et kes viitsiks seda või toda korraldada/koguda/teha/aidata/, siis erinevalt normaalsetest inimestest, kes vajuvad kössi, püüdes jääda märkamatuks, hüppab minul kästi püsti enne kui ma jõuan olukorra üle järelegi mõelda. Nüüdseks ollakse minu säärase sündroomiga juba harjutud. Tegelikult pole mul enam võimalustki järele mõelda, isegi kui ma seda sooviks, sest kohe kui koolis või lasteaias mingi rahakogumise idee tekib, on mind ametipostile määratud. Nii ka nüüd. Kogun vapralt nii ühe kui teise kollektiivi õpetajate jõulukingirahasid. Ja tegelikult mulle see meeldib. Ehkki selline kogumine jääb alati natuke miinustesse minu kahjuks. Mulle meeldib vist kõige rohkem selle kogumise juures asjaolu, et minu kingiidee võib sel juhul saada suuremat tähelepanu. Ja teadagi, mu kingiideed on tihti isetegemise või kiiksu radadel ;-)

Jõulukuus on nii palju lahedat ja rõõmsat ja ülevat!
Mõnusat jõuluaega!

Esimene pipakapäev sel hooajal

2009-12-05T19:38:00.001+02:00

Ja see ei jää kindlasti viimaseks, sest ...
... üks mõnus pipaka küpsetamise päev tuleb minu töö juures
... ühel õhtul küpsetame kindlasti veel ka kodus, sest materjali on kogutud küll ja veel

Aga täna olime külla kutsutud toredatele mukkidele, kellega meil on nüüdseks tekkinud juba pipakaküpsetamise traditsioon.
Eelmisel aastal mässasime meie juures, sedapuhku siis nende juures. Võrdselt sai toodud tainast ja glasuuri, üheskoos meisterdasime ja küpsetasime, kampas kaunistasime ja saak sai võrdselt jagatud.
Oli üks hästi lõbus ja tegus päev.

Aga piparkoogide juures ongi kõige lahedam nende tegemine. Eriti kaunistamine. Sööma ma neid ei kipu. Minu poolt võivad need vaagna kaunistusteks jäädagi. Aga lastele maitsevad.

Ah jaa, üks pisike tähelepanek ka. Näib, et sel aastal on Kalevi karamellkommid, mida kasutasime pipakatele akende tegemisel, oma kaalus möödunud aastaga võrreldes kaotanud. Pipakavormid olid ju samad ning kui eelmisel aastal sulas üks komm ühe augu kenasti täis, siis sel aastal kommist sama suurde auku enam ei jagunud. Jäi pisut äärest puudu.

Jälle käes on päkapikuaeg.

2009-12-02T15:42:00.004+02:00

Meie lastel hakkasid päkapikud käima pühapäeval. Tulid koos advendiajaga.

Ühel päeval, kui meie juures oli ka Inku parim sõbranna, tekkis taas küsimus ...

Tüdrukud: "Tead, meie klassi osad lapsed ütlevad, et päpapikke ei ole olemas. Et emad ja isad panevad susside sisse asju. Aga meie ei usu seda."
Sõbranna B: "Aga Loviisa ema jäi vahele kui ta sussi sisse asju toppis."
Tüdrukud: "On ju, päkapikud on olemas?"

Vastasin neile, et kes päpapikkudesse usuvad, neile toovad kingitusi ikka päkapikud, kuid neile, kes ei usu, toovad emad-isad. Ja vahel toovad emad-isad ka päkapikkudele lisaks kingitusi, et oma tublidele lastele tubli aasta eest meelehead teha. Nad jäi vastusega rahule.

Jälle see teema. Juba eelmisel aastal arvasin, et see aasta on viimane omataoline, kuid näe! ikka on usk tugev. Ja mina tegelen jälle oma hinges tõsise heitlusega: kas säilitada lapse usk imedesse võimalikult kaua suure vale hinnaga või olla üdini aus.
Ühest küljest on see uskumine ju imetore.
Teisalt jälle, võibolla sellest esimesest suurest lapsepõlve valest saab alguse lapse ja lapsevanema vaheline austuse puudus ja usaldamatus.
Kolmandast küljes, et millal see laps ühtäkki nii suur on, et tema "uskumine" talle ebameeldivat piinlikkust tekitab? Näiteks koolikaaslaste hulgas.
Ning lõpuks neljandast küljest olukorda hinnates, ehk on päkapikud tegelikult siiski olemas, kuid kuna mina neisse enam ei usu, siis ma neid ka ei näe ega kuule, ning sestap ei saa ma neilt kingitusi ega too nad ka mu lastele miskit. See on ju ometi ka võimalus.

Aga kui nüüd sellesse päkapiku teemasse sukelduda, siis meie päkapikkude ja Inku vahel on tihe kirjavahetus. Igal õhtul kirjutab plix hoolikalt kirja, mille peidab sussi sisse. Igal hommikul on sellele vastus päkapikkudelt. Viimati uuris Inks, mis on päkapikkude nimed. Selgus, et ühe nimi on Möllupall ja teise nimi Pisike Töts. Samuti selgub selles kirjavahetuses, kas soovitud soov on arvesse võetav või toovad päkapikud selle hullu soovi peale veel natuke kommi, et "tuju oleks magus ja mõistlik".

Väikemees aga võtab päkapikkude käimist absoluutselt loomulikult. Tema arvates ei ole selles midagi imelikku, et igal hommikul on sussi sees midagi toredat või head. Ta topib oma maiuse siis ühekorraga suhu ja ütleb, et jälle käisid päkapikud. Loomulikult on ta nõus pisut paremini käituma, kui on võimalus, et muidu äkki päkapikud ei tule. Aga seda siis vaid hetkeks.

Ilusat päkapikuaega kõigile!